30. oktoober 2003 kell 22:00

Püramiidid, sfinks ja lurjustest kaupmehed

Kartsin päris tõsiselt, et kui lennukipilet Aafrikasse koos hotellitoaga kokku maksab neli tuhat krooni, kas siis ikka katus on pea kohal ja kas pesemisvõimalust on. Maandunud Hurghada lennuväljal, selgus tõsiasi ? selle raha eest oli mulle koht neljatärnihotellis Punase mere kaldal pisikeses turvalises Araabia ?eikide poolt rajatud El Gouna linnakeses.

El Gouna on kõrvalistele suletud linn, sissepääsudel on tõkkepuud ees, kõiki kohalikke kontrollitakse ja laskepesadel on valmis pruunisilmsed mustavuntsilised mehed nii automaatide kui ka kuulipildujatega. Kui turist tuleb Hurghadast taksoga El Gounasse, siis võetakse taksojuhil linnapiiril dokumendid ära ja tagasi saab ta nad alles siis, kui linnast õigel ajal lahkub.

El Gounas pole kaupmeestel lubatud turiste tülitada. Alles siis, kui oled kauplusse sisse astunud, oled tema võimuses, tänavale ta sulle järele joosta ei või. Hurghada on aga oma kisa-kära, kauplemise, rahvarohkuse ja rüselemisega ainult paarikümneminutilise sõidu kaugusel, nii et kui soovid endal vererõhku üles saada, siis hüppa vaid bussi või taksosse, mis mõlemad on üliodavad ja viivad su kuhu iganes.

Kuna mul Egiptusega kogemused puudusid, siis otsustasin Kairot ja püramiide minna vaatama litsentseeritud reisibüroo vahendusel. Hind oli küll üsna soolane, seevastu laabus kõik suurepäraselt ja giidil olid Egiptusest üsna korralikud teadmised. Sõit läbi kõrbe El Gounast Kairosse kestab ca 6 tundi. Teel kogesin kohalike autojuhtide uskumatuid manöövreid. Meie oma bussijuht laveeris ja vingerdas tuliuue konditsioneeriga Mercedes Tourismoga maanteel kui siug.

Kairo on suuruselt maailma kolmas linn ja selle elanike arv lähenevat jõudsalt kolmekümnele miljonile. Kairo räpasus on kirjeldamatu. Inimesed heidavad kõik mittevajaliku lihtsalt üle läve või aknast välja, küll siis Allah hoolitseb edasise eest. Niiluse kanalid võtsid lausa keeletuks ? kohati olid nad nii prügi täis, et oleks võinud jalgu märjaks tegemata mööda prügikotte üle kanali jalutada. Ka majadevahelised platsid ja siseõued olid sageli kõige ehtsamad prügimäed, milles tuhnisid geoloogide brigaadid. See amet olla üsna tulus ? ühe tonni plastjäätmete eest saavat Kairos kuuekordse kooliõpetaja kuupalga. Kairos olla ka mingi prügivedamise süsteem, kuid see jõudvat alla neelata vaid kümnendiku linlaste toodetud saastast.

Üks põnevamaid vaatamisväärsusi Kairo linnas oli surnuaed. Kuna elanikkond kasvab pidurdamatult ja eluruumi aina napib, siis on kõik surnuaiad vaeste elanike poolt hõivatud. Nii nad seal sõbralikult koos eksisteerivad ? elavad ja surnud. Korraga võid näha nii matuseid kui ka kitse lüpsvat või last imetavat perenaist. Kõik see on mattunud uskumatu tolmu sisse.

Kairo basaar on üks väga tore koht. Mida kõike seal ei müüda! Kvartal kvartali järel on täis kauplusi, kaubakärusid ja lette. Nende vahel laveerivad pea peal hiigelsuuri leivakandikuid kandvad poisid-leivamüüjad. Kui minul oli ilma igasuguse kandamita tegu, et selles summas mitte minestada, siis nemad laveerisid osavalt ja nõtkelt, kedagi oma kandikuga riivamata ja ilma et ükski leivapäts oleks kandikult pudenenud.

Hauakambritest ja templitest leitud varandust näidatakse Kairo muuseumis. Püramiide jagus nende suuruse tõttu Giza-Kairo reisi ajal kaheks päevaks. Giza linnas juhuslikus restoranis lõunatades vaatas hiigelsuur Cheopsi püramiid üle linna aknast sisse, hotellitoast välja vaadates domineeris püramiid ja ka hommikusöögi ajal tuli temaga tõtt vaadata.

Kui läksin aga päris püramiidide jalamile, siis sattusin kaamelitel ratsutavate tuareegide, beduiinide ja araablaste rünnaku alla. Kalli kaameraga varustatud kahvanägu nähes lähevad nad segaseks nagu verd haistvad hüäänid. Spetsiaalne turismipolitsei teeb neile aeg-ajalt küll tuule alla, aga nad imbuvad üsna pea nagu prussakad jälle kõikjalt pragudest välja ja tulevad sulle oma kaamelisõitu ja fotografeerimist pakkuma. Oli tükk tegu, et endale privaatne nurgake leida, kus siis istuda, vaadata ja mõtiskleda: mis need püramiidid siis on, kas geniaalsuse tipp või totruse maailmarekord.

Sfinks nägi üsna armetu välja. Eriti kurb on see, et Napoleon oli kunagi lasknud sfinksi pihta suurtükituld harjutada. Sellest ajast on see (sfinks, mitte Napoleon) ilma ninata.

Prantslastest olidki egiptlased halval arvamusel. Ütlesid, et inglastest okupandid olid olnud ausad ? tunnistanud, et nad soovivad egiptlasi vaid röövida, nende hingeellu nad ei olnud proovinud sekkuda. Prantslased seevastu olid tahtnud egiptlasi gallia kuke moodi kirema ja konni sööma õpetada ning kõik egiptusepärase maha laitnud.

Hoopis põnevamad olid püramiidid öösel. Pärast päikseloojangut korraldatakse seal muljetavaldav valgus-show. Istud seal pimedas, üsna sfinksi ees, kuulad ingliskeelset Egiptuse ajaloo lühiülevaadet ja vaatad eri värvides kumavaid püramiide ja sfinksi.

Üks Egiptuse väärtusi on Punane meri ? sukeldujate paradiis. Olles muidu sinisemast sinisem, tundub see meri riffide juures tõesti punakas olevat. El Gounas algas korallriff ranna lähedalt, nii et polnud vaja üürida ei paate ega sukeldumisvarustust. Maskist ja lestadest piisas täiesti, et veealuse maailma elust osa saada. Kohe esimene elamus oligi mul vette hüpates tuhatkonna havinolgisuuruse barrakuudasarnase kalaga tõtt vaadata. Ega nad mul end katsuda just ei lasknud, aga tundus, et ma eriti ei häirinud ka, kui nende parvega liitusin. Kuigi sukeldumisvarustuse laenutajad lohutasid, et mingeid ohtusid ma seal vee all ei kohta, võttis ikka väga kõhedaks, kui avastasin oma kõhust poolteist meetrit allpool tähnilise mureeni, kes meenutas väga kõrbeliival lamavat mürkmadu

Selle kohta, kui odavad on Egiptuses teenused, annab hea pildi kohapeal juhusliku autojuhiga improviseeritud Luxori-reis. Tuliuus Toyota mikrobuss koos juhi ja kütusega läks meie kuueliikmelisele kambale maksma kokku ca 80 krooni tund. See hind sisaldas ka jootraha, nii et mees oli üliõnnelik, et meid 18 tundi sõidutada sai.

Kui sõit Kairosse kulges läbi kõrbe, siis Luxori teele jäi rohkem vaatamisväärset. Niiluse-äärsed külad oma kirjeldamatus vaesuses ja viletsuses, kanaliäärsetel põldudel põlvini poris rügavad töölised? Majad ja ehitised on seal kohati sellised, et sealaudakski ei kõlbaks. Sellest hoolimata tundub, et inimesed on rahul, mõned tundusid lausa õnnelikud olevat.

Luxoris oli mul kaks sihtkohta, mida ilmtingimata näha soovisin ? Kuningate org vaaraode hauakambritega ja Karnaki templid. Kuigi hauakambrites sees on välklambi kasutamine kurjasti keelatud, õhutasid turbanikandjatest valvurid ise seadust rikkuma. Seda muidugi viie naela eest. Ka aitas rahatäht pääseda hauakambri suletud osadesse. Karnaki templeid olin enne näinud nii piltidel kui ka telerist, kohapeal oli kõigest hoolimata jahmatus suur. Tuhandeid aastaid tagasi oskasid egiptlased kümnetonniseid kiviplokke üksteise otsa laduda sellisel viisil, et ma ei suutnud nende vuugi vahele isegi krediitkaarti toppida.

Egiptusest rääkides ei saa kuidagi mööda minna kaupmeestest. Minule nad meeldisid, kuigi eks nad ole ikka harjumatult pealetükkivad küll. Tore oli nendega kassi-hiirt mängida. Egiptuse kaupmees ei ole väljas pelgalt suure hinna peal. Ta on just nagu spinningumees kalavetel, tahab küll suurt, aga mitte ilma haarava võitluseta. Egiptuse kaupmees pole sugugi rahul, kui sa viskad talle kohe küsitud hinna ja lahkud oma kaubaga. Ma ei räägi nendest kaakidest tänaval, kes sulle oma kaupa püksi ja põue topivad, vaid soliidsete äride omanikest. Kauplemine on neile suhtlemise üks tähtsamaid vorme.

Igale ostjale kehtib just ainult temale sobiv hind. Näiteks on su kaelas kõlkuv kaamera, riided, päevitusaste ja hotelli nimi suured hinda mõjutavad faktorid. Õige kauplemine kestab tunde, juuakse ära mitu tassitäit teed ja tõmmatakse koos shisha?t ehk vesipiipu, räägitakse maast ja taevast, lastest ja ämmast, poliitikast ? kõigest. Kogu selle aja kestel kaupmees akumuleerib infot sinu käitumise ja elatustaseme kohta, selle järgi kujunebki hind. Muidugi aitab näitlemisoskus ostjat kõvasti. Kui sa ikka oskad end huvitava kauba juures veenvalt ja korduvalt haigutada, siis kukub hind tunni jooksul kolm-neli korda.

On muidugi ka lurjuseid, kes valge inimese arvel nalja teevad või suisa tüssavad. Selliste otsa satud just siis, kui kiirustad ja oled pealiskaudne. Kairost ostsin endale kaftani, et seda siis kohapeal kanda. Müüja, umbkeelne poisinokats, aitas mul sobivat suurust ja värvi leida, kuid kuna buss oli iga hetk lahkumas, siis polnud pikemaks kauplemiseks aega. Kui siis olin endale ka Arafati rätiku pähe seadnud ja uue kaftaniga järgmisel õhtul Hurghadasse läksin, sain kohalike nägudest aru, et midagi on viltu. Selgus saabus aga üsna pea ? üks kaupmees, kes samuti kaftaneid müüs, küsis minult otse, kas ma olen homo või on mind tüssatud ja mulle naisterahva riietusese müüdud? Riietusin sealsamas kaupluses ringi, ka Arafati rätik seoti mulle õigesti pähe. Nüüd kohtasin juba tunnustavaid pilke.

Autor: Toomas Mikkor

Hetkel kuum