30. oktoober 2003 kell 22:00

Riigikogulaste rehad ja eetiline vastutus

Meil on olnud viis komplekti seadusandjaid: üks koosseis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja neli Riigikogu. Jamad, mille ühisnimetajaks raha, algasid kohe esimesega ja on kordunud eranditult kõikide järgmistega. Kolmteist aastat käib lõputa jahumine riigikogulaste palga, pensioni, esinduskulude ja erisoodustuste ümber. Ikka ja jälle tõuseb päevakorda küsimus: kas rahva esindamine on töö, mis lubab kõrvalt teenida või jätkata tulu saamist tegutsemisega varasemal erialal, ametikohal, isiklikus ettevõttes.

Avalikkus on hämmingus. Üks seltskond on seadustanud endale hulga majanduslikke hüvesid. Rõhutagem eriti kahte seika. Seadusi teeb ainuüksi Riigikogu, ja niisiis on riigikogulaste sissetulekud, privileegid ning lisateenimise võimalused nende endi sätestatud. Raha see-eest, mida nad oma palgaks, esinduskuluks ning pensioniks määravad, on maksumaksjalt korjatud. Tahes-tahtmata riivab selline asjade käik paljude kodanike õiglustunnet. Liiatigi valavad valitud varmalt õli tulle. Rabavalt suur on nende rahvaesindajate hulk, kes kujutavad ette, et seadusandjaks tõstetutena on nad tavaseadustest kõrgemale tõusnud. Rahulolematus ühiskonnas kasvab ja lahvatab iga aasta või paari tagant välja järjekordse meelepahana, mis paneb kogu avalikkuse kihama.

Raha - või õigemini küll need ärritavad lisanipid, millega rahvaesindajad oma sissetulekuid suurendavad - on too reha, mille otsa komistab raudse järjekindlusega üks Riigikogu koosseis teise järel. Siiski oleks vale näha kurja juurt üksnes asjaolus, et nendel kolme- või neljasajal inimesel, kes Toompeal lühemalt-pikemalt istunud, on oma särk olnud ihule kõige ligemal. Probleem on sügavam, palju keerulisem.

Sageli olen endalt küsinud, mis toimub inimestega, kes on võimule pääsenud. Enne valimisi paistavad enam-vähem kõik olevat võimelised asjalikult arutama, argumenteerima, arvustama. Ent vaevalt saab ametivanne antud, kui toimub kummaline metamorfoos. Enamiku jutt läheb imelikuks ja musta valgeks või valge mustaks rääkimine ei näi suuremale osale tekitavat korraga mingit raskust.

Kahtlemata on konkreetsete isikute ülbitsev isemeelsus, omakasu tagaajamine ning võimumängud üks põhjus, miks Riigikogu maine ühiskonnas püsib jätkuvalt madalal. Aga nähkem muudki. Avalikkuse rahulolematust toidab pettumus. Valitud ei täida valijate lootust. Vastuolu, mida ei ole seni lahendada suudetud, väljendub arusaamade lahknevuses. Need, kes saatsid oma esindajad seadusandlikku võimu teostama, mõistavad rahvasaadikute õigusi ning privileege, vastutusi ning kohustusi teisiti kui 101 riigikogulast. Viimased rõhuvad oma eriõigustele, samal ajal kui meie - rahvas, valija, üldsus - peame endastmõistetavaks, et Riigikogu liikmetel on kõige muu kõrval ka kohustus kanda lihtkodanikele eeskuju andvat vastutust.

Probleem või konflikt peitub siin. Riigikogu kõik koosseisud on nii oma liidrite kui ka tagapinklaste (kui kasutada toorlaenu Briti parlamendist) suu läbi aastaid korranud: meie esindame läbilõiget tänapäeva Eesti ühiskonnast, meie käest ei saa nõuda enamat kui keskmiselt eestlaselt. Arusaadavalt ei rahulda säärane hoiak kedagi. Inimesed, kes on seatud kujundama meie riigi nägu ja suunama selle arengut, kelle pädevusest, pühendatusest ja õiglustundest sõltub sinu ja minu, meie kõigi heaolu ning käekäik, peavad mõistma, et nad on ühiskonna eliit, ja käituma ning distsiplineerima ennast sellele vastavalt.

Tegemist on eelkõige eetilise kriisiga valitsejate ja valitsetavate vahel. Riigikogu, kes tõrgub kandmast kõlbelist vastutust iseenda ja rahva ees, ei suuda ühiskonda vaigistada. Meie valimisseadus suisa nõuab püsivat vastastikust kokkulepet kõrgeima riigivõimu kandja ja võimu tegeliku elluviija vahel. Selge hämamine on väide, et riigikogu liige vastutab ainult oma valijate ees ja nemad otsustavad iga nelja aasta järel, kes kõlbab või ei kõlba neid esindama. Teatavasti on valdav enamus seadusandjaid pääsenud Toompeale tänu häälte ülekandele erakonna nimekirjas. Lossivärav sulgub vääramatult ainult nende kandidaatide ees, kellele anti hääli vähem kui 5 protsenti ringkonna isikumandaadist ehk keskeltläbi alla 250. Paljude jõudmine Riigikogusse sõltub rohkem tähtede soodsast seisust kui isiklikult kogutud toetushääle arvust.

Põhiseaduse paragrahv 75 nõuab seadust, mis sätestab "Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel". Riigikogu oleks tark, kui annaks nende küsimuste lahendamise erapooletute arvamusliidrite kogu kätte. Paljud asjatud pinged, nurinad ja süüdistused kaoksid.

Autor: Enn Soosaar

Hetkel kuum