2. november 2003 kell 22:00

Lehola mõisa lugu

Enne Esimest maailmasõda oli Eestis ilma karjamõisateta kokku 1345 mitmesugust mõisat. Kaasajaks on sellest ehituspärandist üle poole hävinud.

Lehola (saksa k Lehhola) mõis kuulus ajalooliselt väga suurde Keila kihelkonda, olles üks selle 38 mõisast. Mõisa asutas 1623. aastal Caspar Krämer. Rootsi aja lõpul mitmeid omanikke vahetanud mõis kuulus alates 1707. aastast Tallinna linna omandusse. Pärast Põhjasõda, 1726. aastal siirdus mõis Gernetite valdusse, kelle kätte ta jäi kuni 1897. aastani. Siis omandas mõisa Woldemar Kirschbaum ning alates 1910. aastast kuulus mõis prantsuse päritolu Girard de Soucantoni aadliperekonna valdusse.

Vahel arvatakse ekslikult, et kõik Eesti mõisad olid paleelaadsed luksuslikud kompleksid, nagu Keila kihelkonnas on Saku ja Saue mõisad. Tegelikkuses olid säärased luksuslikud paleed aga vähemuses, palju rohkem esines tagasihoidlikumaid puit- ja kivihooneid. Balti provintsides ? praeguse Eesti ja Läti aladel ? kinnistus aastasadadega nn vanabalti planeeringuga mõisahoone, mida iseloomustas ühekorruseline tagasihoidlik ehitusmaht ning hoonet krooniv kõrge poolkelpkatus, mille kummaski otsas asus tavaliselt kaks akent.

Lehola mõisa barokne ja tagasihoidlik vanabalti planeeringuga kivist peahoone ehitati arvatavasti 18. sajandil, mil mõis kuulus Gernetitele. Klassitsismiperioodil, 19. sajandil algul ehitati hoonet mõnevõrra ümber, mil ta esifassaadile ilmus kolmnurkfrontoon ning interjöör kaunistati kahe ümarsambaga. 18.-19. sajandist pärineb ka enamik mõisa kõrvalhoonetest.

Eesti mõisaid on kahjustanud peamiselt kaks suurt kataklüsmi ? 1919. aasta mõisate võõrandamine ning 1990. aastate alguses toimunud riigikorra muutus ? ning nende tulemused. Lehola mõisale sai saatuslikuks neist teine. Kolhoosikorra kadudes sattusid suhteliselt hästi säilinud hooned erinevate omanike valdusse ning jäid enamasti kasutuseta. Tühjalt seisvas peahoones puhkes 1990. aastate lõpus tulekahju, mis hävitas katuse ning suure osa lagedest. Varemed on viimastel aastatel jõudsalt edasi lagunenud. Lehola mõisa traagika seisneb peale tulekahju veel tõigas, et mõisasüda on tükeldatud mitmete erinevate kinnistute vahel. Praktiliselt asub mõisa iga ehitis eraldi kinnistul ning on erineva omaniku käes. Peahoone varemeid hõlmavale kinnistule kuulub lisaks hoonealustele maale vaid selle ees asuv muruplats ? omaaegse mõisa auringi sisene ala. Näiteks park moodustab Leholas omaette maavalduse. Isegi mõisahoone auringi ääristavad ait ja tall-tõllakuur kuuluvad kumbki eraldi kinnistule.

Praegu annab tulest kahjustatud mõisa peahoonet ning ka kõiki teisi hooneid veel taastada, säilitades seeläbi huvitava planeeringuga mõisakompleksi tulevastele põlvedele. Praktiliselt kogu mõisakompleks ? kokku 15 ehitist ja rajatist ? on muuhulgas ka muinsuskaitse all, samas ei ole muinsuskaitsjad suutnud takistada viimase pooleteise aastakümne jooksul toiminud mõisasüdame vaikset taandarengut.

Autor: Valdo Praust

Hetkel kuum