Kaido Einama • 6. november 2003 kell 22:00

Ellujäämine Kõrvemaa metsades õpetab loodustarkusi

?Tahetakse ikka kõige karmimat,? ohkab ellujäämisretke korraldaja Indrek Herman. Suvel korraldab ta Veematkadega kanuumatku, mudasel ja talvisel ajal seiklusi UAZi bussidega ja ellujäämist. Ta räägib Valgejõe kaldal telki püstitavatele ellujääjatele, et uskumatuid asju juhtub metsas. Kaart on näiteks paljudele kontorimaastikult saabujatele täiesti tundmatu. Kompassi pole mõni moodne inimene näinudki. ?Seepärast mõtlesimegi teha sellise paaripäevase, päris algajatele mõeldud ellujäämisretke,? põhjendab Herman. Nii algajatele, et isegi küülikut ei tooda nülgida, kuigi enne matka ikka paljud tahavad, et võiks midagi karmimat olla. Looduses olles aga aetakse vahel kaardil segi jõgi ja tee. ?Aga tee ju ei lähe mõnest kohast laiemaks, teel ei ole ju saari,? imestab seiklusmatkade korraldaja. Siiski on metsatulijate seas ka professionaalseid ellujääjaid. Ja neid, kes teeks heameelega järele Arnold Schwarzeneggeri filmitrikke.

Telk saab ellujääjate instruktori Venno abiga enne pimedat püsti ja asume ühe olulisima üleelamisoskuse, tuletegemise kallale. Vennol on taskus tulepulk, pärast vähest nühkimist kasetohu peal saab igaüks üsna kergelt leegi kätte. Kuid tavalisel inimesel ekstreemolukorras sellist militaarriista pole. Juhendaja näitab, et ka tühjast välgumihklist on kasu. Säde süütab näiteks vati kergesti.

Kuid seegi on liiga lihtne. Kui metsas on ellujäämisolukord, ei pruugi tühja välgumihklitki taskus olla. Kui aga taskus leidub padrun ja kuskilt saab tükikese traati, on tuli sama hästi kui olemas. Venno ja Indrek näitavad: puud traadiga saagides läheb traat päris tuliseks ja kui siis padrunist välja urgitsetud püssirohu vastu kuum traat panna, lahvatabki leek.

Padrunit aga tavalise ellujääja taskust samuti iga kord ei leia. Proovime ürgsel moel, vibuga tuld teha. Pärast hoolsat nühkimist hakkab puupakk kergelt suitsema, aga leeki välja ei anna. Sooja aga saavad vibuga tuletegijad küll, mis ellujäämisel samuti oluline.

Õhtuseks atraktsiooniks plaanib ellujäämisinstruktor kerget retke metsa. Seal leiab peaaegu igal sammul vajalikke teadmisi üleelamiseks: näiteks kasetael, seen kasetüve küljes, on mitmes mõttes kasulik. Konservikarpi hõõguvat taela pannes saame tulehoidja, samas peletab taelasuits sääski paremini kui mõni moodne tõrjevahend. Salatiks võib korjata islandi sammalt või habesammalt, hammaste pesemiseks närida kuusevaiku, ja siis see vitamiinirohke männiokkateega hammaste küljest ära loputada.

Kisub pimedaks, laagrisse tagasijõudmiseks võtame suuna hoidmiseks õlale nn Rootsi kompassi ? puulati, mis otsa pidi järele lohiseb ja mille esimene ots alati otsesuunda näitab.

Kuigi sõjaväetelgis on metsavennaahju juba tuli tehtud, hakkame novembripimeduses lõpuks ka ellujääja onnikest tegema. Selleks on metsalangilt toodud kuuseoksi. Päris ellujääja peab need ise puude küljest nüsima, meie metsa harjutamise pärast rüüstama ei hakka. Puitsõrestikule laotakse oksad, mis tuule, lume ja vihma kinni peavad. Ekstreemsemad meisterdavad endale lõket ümbritsevasse katusealusesse ka magamisasemed.

Instruktor Venno võtab välja tühjad õllepurgid, küünla ja kasetohtu. ?Teate, mis koht on ellujääjale ideaalne?? küsib ta kavalalt muiates. Mõistagi on see prügimägi ? seal võib leida peaaegu kõike eluks vajalikku. Plekkpurgist meisterdab Venno kõigepealt laterna, siis ?tattnina? ja lõpuks näitab, kuidas kuumast kasetohust kaika ümber tõrvik keerdub. Kasetohust saab lõhkilõigatud oksa abil ka hea kruusi, kui anumat käepärast pole.

Varahommikuni valvame telgis ahju juures vahetustega, et tuli ei kustuks. Siis aga võetakse unised ellujääjad kokku ning õpetatakse kaarditundmist. Kogemused on näidanud, et linnarahvas suudab ka sirgel metsateel ära eksida. Orienteeruda tuleb Jussi järvede kandis ja kaardi abiga kontrollpunktid metsast üles leida. Militaarhõngu lisab uduses metsas orienteerumisele kõikjal vedelev sõjaväe kola: Katju?a raketid ja vindiga pommikestad. Õhtuks tsivilisatsiooni rüppe vaid omaenda teadmiste abil jõudnutele ütleb Indrek Herman: ?Ükskord olete te kõik vanainimesed, lähete metsa ja eksite ära. Need teadmised aga võivad aidata metsast kas või seenelt eluga tagasi tulla.? Kontorikeskkonnaga harjunud inimesele tundub see esialgu vaid teoreetiline oht, kuid sügisesed päästeteenistuse operatsioonid eksinute kojutoomiseks näitavad, et mets on muutunud linnastunud inimesele ohtlikuks paigaks, kui ellujäämisteadmised ära unustatakse.

Hetkel kuum