9. november 2003 kell 22:00

Ettepanekud tööjõu taseme tõstmiseks

Eesti riik ei ole veel teadvustanud töötajate kvalifikatsiooni kriitilisust investeeringute turul. Senise hariduskorralduse jätkumisel pole meil piisavalt nõutavate oskustega inimesi, kes suudaksid investeeringud oma tööga ka reaalseks kasumiks muuta. Juba praegu on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime edetabeli sabas just tööjõu kvaliteedi vallas.

Eesti vajab piisavat hulka kvalifitseeritud tehnika- ja tehnoloogiaspetsialistide ning kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi. Ja riigil on tegelikult mitu võimalust olukorra muutmiseks. Need võimalused ei eelda alati lisaraha, pigem on tegemist olemasoleva raha arukama kasutamise ja selgete prioriteetide määratlemisega ning otsustusjulgusega.

Kõige ilmsem mõjutusvahend on riiklik tellimus. Riikliku tellimuse jaotus erialade ja haridustasemete kaupa peaks selgemalt suunama vahendid Eesti konkurentsivõime seisukohast olulistele erialadele. Arvestada tuleb, et tänased otsused hariduses annavad tulemusi majandusele alles viie-kümne aasta pärast.

Riikliku tellimuse abil on põhimõtteliselt võimalik mõjutada ka õppeasutuste poolt pakutavate õppevormide valikut. Vajadusi arvestades peaks riik kindlasti sihtotstarbeliselt planeerima vahendid tehniliste ja tehnoloogiliste erialade õpetamiseks kaug- ja õhtuõppe vormis. Paljud noored õpivad ärindusega seotud erialasid ainult seetõttu, et kuni viimase ajani on see olnud ainuke valdkond, kus tööl käivad inimesed on saanud kõrgharidust omandada. Esimesed muutused on siiski toimunud: taastati kaugõppe vorm Tallinna Tehnikaülikooli tehnikaerialadel.

Kindlasti on vaja tööle rakendada kaasaegne ja terviklik kutsenõustamise süsteem. Kutsenõustamine ei ole ainult psühholoogiliste testide tegemine ja võimete hindamine. Kutsenõustamise käigus peavad noored saama adekvaatset infot tööturust, tööjõuturust, reaalsest palgaturust ning nende võimalikest arengutest. Samuti koolidest ja nende tasemest. Praegu langetatakse suur osa eriala ja kooli valiku otsuseid müütidele tuginedes, a la juristide palgad on kõrged ja ärikorraldust õppides saadakse juhiks. Tegelikkuses saab enamik õiguse eriala lõpetanutest palka, mis ainult veidi ületab eesti keskmise ning ärikorralduse lõpetanu kõige tõenäolisem ametikoht on esmatasandi spetsialist.

Minu igapäevane praktika personalijuhina kinnitab, et noored üritavad iga hinna eest pääseda mis tahes kõrgkooli, sest peavad kõrghariduse kui niisuguse omandamist investeeringuks. Üldises plaanis on see ootus kehtiv: kõrgem haridustase loob eeldused kindlamaks positsiooniks ühiskonnas, kõrgemaks sissetulekuks ning kindlasti toetab ka inimese üldist kohanemisvõimet muutuvas maailmas.

Ootused realiseeruvad aga ainult siis, kui tööturul on reaalne vajadus valitud eriala ja omandatud tasemega spetsialistide järele. Suhteliselt suur osa ärinduse, halduse ja õiguse valdkonnas kõrgharidust omavaid ja omandavaid inimesi ei leia endale nende erialale ja kvalifikatsioonile vastavat tööd. See tähendab ka, et haridusse tehtud investeeringud end kahjuks ära ei tasu. Kui tasuvust vaadelda vaid võimaliku palgana peale kõrgkooli lõpetamist, siis kõrghariduse või magistrikraadiga klienditeenindaja või müüja saab ikka palka, mida makstakse klienditeenindajale ja müüjale.

Selline olukord on inimesele emotsionaalselt keeruline: kõrgharidus on kindlasti tõstnud enesehinnangut, arendanud analüüsivõimet, andnud juurde teadmisi ja kujundanud ootusi töö sisu suhtes. Tööturg, tegelikult pakutavad tööd valmistavad neile pettumuse ning tekitavad rahulolematust. Tööandjad peavad aga leidma lahenduse, kuidas motiveerida selgelt ülekvalifitseeritud töötajaid.

Tõsisemalt peab riik suhtuma koolituslitsentside andmisse ja õppekavade akrediteerimisse. Jälgides meie haridusmaastikul tekkivaid ja kaduvaid kõrgkoole, jääb küll mulje, et suhtumine on formaalne. Seejuures ei peaks akrediteerimisel väga suure osakaaluga olema õppekava (selle kirjutamisega saab hakkama), märksa kriitilisem on vajaliku tasemega õppejõudude olemaolu. Julgen pakkuda, et Eestis jätkub häid õppejõude majanduserialadel kolme kõrgkooli jaoks, õiguserialadel kahe kõrgkooli jaoks. Tegelikkuses on neid alasid õpetavaid kõrgkoole oluliselt rohkem ning kogu kvaliteet muutub lahjaks.

Riigi pädevuses on kindlasti ka valikud, mis seonduvad meie kutseharidusega. Eelkõige rahastamise proportsioonide üle otsustamine ja kutsehariduse osatähtsuse suurendamine kogukuludes. Kusjuures suurendamine ei tohiks tähendada üldist suurendamist, vaid kindlate valdkondade eelisarendamist ja võib-olla mõnede erialade õpetamise lõpetamist. Rahast olulisemgi on hoiakute kujundamine. Hoiakuid ei kujunda sõnad, vaid reaalsed otsused. Üks selge otsus, mis peaks kindlasti tegudes kinnituse leidma, on arusaamine, et kutseharidus ei ole sotsiaalabi vahend, vaid riigile olulise hariduse omandamise koht.

Autor: Milvi Tepp

Hetkel kuum