9. november 2003 kell 22:00

Prantsusmaa riigikapitalism on surnud

Prantsusmaa on kurikuulus tundlikkuse poolest, mis puudutab nende maa tähtsust maailmas. Riik kulutab tohutuid rahasid selleks, et propageerida oma kultuuri, ometi on prantslased valusalt teadlikud, et nende riigi positsioon maailmas pole see, mis varem. Pole siis ime, et viimaste presidendivalimiste ajal põhjustas Euroopa Komisjoni aruande avaldamine, kus kinnitati, et Prantsusmaa majandus on Euroopa riikide seas kümne aastaga teiselt kohalt kümnendale langenud, murelikku enesevaatlust ja vaidlusi. Peagi süüdistas president Jacques Chirac oma rivaali Lionel Jospini Prantsusmaa languses.

OECD ja selliste andmete eest vastutav Eurostat arvasid, et nad lõpetasid vaidluse, kui osutasid, et Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Suurbritannia elustandardid on sarnased. Ulatuslik vaidlus ei lõppenud. Murelik teema Prantsusmaa langusest tuli uuesti esile tänavustes tänavaprotestides pensionireformi vastu, see tipnes vaidlustega eelarvepoliitika üle EKga ja USAga Iraagi sõja teemal.

Praegu on Prantsusmaal kõige paremini müüv mitteilukirjanduslik teos Nicolas Baverezi poleemiline ?La France qui tombe? (e.k langev Prantsusmaa). Baverezi raamat on täis tsitaate de Gaulle?ilt ja Napoleonilt. Selle järgi jäävad Prantsusmaa suured saavutused 1970ndatesse, mil lasti käiku kiirrong TGV ja Air-bus. Baverez piitsutab nii Mitterrandi kui Chiraci nende ?ühise ande eest võita valimisi ja teha Prantsusmaast kaotaja?. Raamatu edu on juba ise märk vaevustest. Kuid millistest?

Baverezi tõendid degenereerumise kohta ei ole nii veenvad nagu tema uskumused. Näiteks viitab ta töökohtade kadumisele tööstuses kui kõige silmatorkavamale tõendile Prantsusmaa langusest. Deindustrialiseerimine on aga kõigi arenenud riikide jaoks tavaline. Tegelikult läheb Prantsusmaal paremini kui suuremal osal tema rivaalidest. Tööstussektoris on nad säilitanud erinevalt Suurbritanniast, Saksamaast või USAst sama suure osa maailmaturul, nagu oli 1970ndail.

Peale selle läheb Prantsusmaal konkurentsivõime ja välis-investeeringute näitajate järgi väga hästi. Majandusanalüüsi nõukogu EAC hiljutise aruande järgi kasvasid otseinvesteeringud Prantsusmaal 2001. a 60 mld euroni ? pea kaks korda rohkem kui Saksamaal. Prantsusmaa konkurentsivõime paranes viimase 30 aasta jooksul samuti (20), seejuures korvas kiire palgatõusu suurem produktiivsus.

Prantsusmaa jääb tugevaks tööstusriigiks traditsioonilistes valdkondades, nagu auto- ja lennukitööstus, kuid ei jõua järele innovatiivsetel turgudel, kus uusi tehnoloogiaid levitavad väiksemad ettevõtted. Prantsusmaa kulutab nt kõrgtehnoloogia teadus- ja arendustegevusele kõigest 30 mld dollarit aastas, seda võrreldes Saksamaa 51, Jaapani 98 ja USA 265 miljardi dollariga.

Lühidalt osutab Baverezi analüüs vales suunas. Prantsusmaa on viimase kahe aastakümne jooksul kogenud paljusid olulisi reforme: majanduslikku ja rahandusalast liberaliseerimist, krediidipiirangute lõppu, vähenenud inflatsiooni ja kaubavahetuse defitsiiti, euro sündi ja riigi ettevõtete jõulist globaliseerumist. Prantslaste vaevustel pole neist millegagi mingit pistmist.

Prantsusmaa probleem on see, et tal ei õnnestu ära tunda uut maailma, mille osa ta juba on. Prantsuse riigikapitalism on surnud ja Prantsusmaa leiab, et sellega on raske leppida. Prantsusmaa vajab rohkem poliitilist kui majanduslikku revolutsiooni, kui kavatseb leppida reaalsusega, millest osa on seegi, et riigi languse hirmu on prantslased ise loonud.

© Project Syndicate koostöös ajalehega Le Monde.

Autor: Daniel Cohen

Hetkel kuum