Ettevõtjad asuvad rinda pistma ELi suurtega

Euroopa Komisjoni värske eduaruanne loeb üles hulga tegematajätmisi. ELi liikmesmaaks peatselt saava Eesti ettevõtja leiab ennast suurturult, kus on langenud viimased tõkked kapitali, tööjõu, kaupade ja teenuste liigutamisel. Piirangud lakkavad olemast nii Eestist väljaminekul kui ka teistel siia tulekul. Targem oleks täpsustada: pikk rida kitsendusi kaob, kuid äriajamine ei muutu sellest hoopiski mitte hõlpsaks. Senisest märgatavalt rohkem hakkavad ettevõtte tulemusi mõjutama tegurid, nagu konkurentsivõime, innovaatilisus, õigeaegne laienemine naaberturgudele, sobiva turuni?i leidmine, juhtkonna pädevus ja seadusandja vormitud tegutsemiskeskkond.

Meenutagem kahte tõsiasja. 90ndate algusest on Eesti olukorras, mida nimetatakse poliitilise ja majandusliku ülemineku perioodiks. ELi täisliikmelisus paneb siirdeajale punkti. Ehk teisi sõnu: Eesti selliaastad loetakse lõppenuks ja me ei saa enam mängida mängu, et oleme alamõõduline ning ootame teistelt ?mõistvat? kohtlemist. Eesti peab ennast tõestama ärikeskkonnas, mis on palju kasuahnem ja vähem kaasatundev.

Oluline on mõista teistki murdepunkti. Kui pärast käsumajanduse kokkuvarisemist asuti tosin aastat tagasi kujundama Eestile uut majandusjuriidilist õigusruumi ja äritegevuse raamistikku, peeti silmas turgu, kus tarbijaid miljoni ringis. Samal ajal sai liberaalsusest vahend või tõukejõud, mis pidi kaasa aitama, et sobitumine vabaturu mängureeglitega läheks võimalikult kiiresti ja ettevõtted saaksid hädavajaliku eelkarastuse läbilöögiks. Eesmärk pühitses abinõud.

Avanev hiigelturg ületab mahult Eesti turu sadu kordi. Ent lahknevusi on muidki. Toimimispõhimõtted, mille järgi ühisturu maades majandusasju ae-takse, erinevad Eesti omadest liberaalsusastmelt. Riigipoolne protektsionistlik tegevus on mõistagi välistatud, aga see ei võta parlamentidelt ja valitsustelt kohustust soodustada kodumaist ettevõtlust ja abistada oma firmade tegevust välismaal. Kindlasti on meeles, missuguse agressiivsusega toetasid Bill Clintoni administratsiooni kõrged liikmed NRG Energy soovi Eestis eelistingimustel kanda kinnitada. Nii toimis üliliberaalne USA. ELis ei ole ühtegi riiki, kes laseb oma lapsel vette hüpata ja jääb ise kõrvalt vaatama, kas too ujub välja või upub.

Väike ja keskmine ettevõtlus teenindavad ka pärast Eesti liitumist ELiga esmajoones koduturgu. Samas konkurents kasvab ja sellesse võivad jõuliselt sekkuda mujalt tulnud. Eesti-suguses väikeriigis on enamik suurettevõtteid paratamatult monopoolses seisundis. Muutuv olukord lõpetab suurte meelevalla ja sunnib neid rinda pistma omasugustega lähiümbruses. Tallinna Sadamale ei paku tõsiseltvõetavat konkurentsi kaubakaid Kundas või Pärnus, Balti Laevaremonditehasele värkstoad Tartus või Paides. Esimene võistleb juba praegu Helsingi, Ventspilsi, Peterburi, Klaipeda ning Gdanski sadamatega, teine seisab ka edaspidi silmitsi probleemiga, kas laieneda Eestis, Leedus või mujal.

1. mail oleme kümnekesi üles rivistatud sama lähtejoone taha, kõlab stardipauk ja algab uus võidujooks välisinvestoritele. Suurtegijate tulek lähtub pragmaatilistest kaalutlustest: eelistatakse maid, kes suudavad teha soodsaid tervikpakkumisi. Eesti ettevõtete eduvõimalus rahvusvaheliste suurkontsernide ees on kiirus ning paindlikkus otsustusprotsessis. Riigi asi on seda eelist kasvatada, mitte kahandada.

Autor: Enn Soosaar