11. november 2003 kell 22:00

Parkimisprobleemi lahendab vasar

Elan Tartu Lasnamäel, kohaliku nimega Annelinnas. Õhtuse ja hommikuse tipptunni ajal aknast välja vaadetes näen, et kommunistide lubatud helge tulevik realiseerub. Tõsi küll, kapitalismi tingimustes.

Helgusest annab tunnistust katkematu autode rivi. Erinevad sõidukid jõnksutavad tartlasi jenkataktis üle Sõpruse silla tööle või koju. Juhid sõtkuvad sööstsõidul pedaale. Iga päevaga tuleb autosid aina juurde.

Tartu liiklus on tippaegadel umbes sama tihe kui Tallinna oma nelja-viie aasta eest. Ja vähemalt sama suur on magalarajoonides häda parkimisega. Kreemjashall džiip või valgeks võõbatud katusega must Moskvit? ? ruumi küsivad mõlemad.

Isegi hommikuse ja õhtuse autojenka vahel Annelinnas ringi jalutades on ilmne, et neljarattalistele on paslikke öiseid puhkepaiku napilt. Siin-seal leidub mõni pisike parklahakatis, põhiline automass elab teeservas.

See, et suurmajade man pole autodele ruumi, tõestab taas, et nõukogude võim valetas. Elamufondi planeerimisel ei arvestatud võimalusega, et kommunism realiseerub, et rahval on autosid laialt käes.

Üks tee on vaevelda iga õhtu mõtte käes, kas naabrimees jõudis aknaaluse parkimisaugu enne ära napsata või mitte. Teine tee oleks ehitada magalarajoonidesse parkimismajad ? mõni võimupartei võiks sellele riigipoolse toetuskampaania algatada. Tuhanded tänulikud valijad garanteeritud.

Kolmanda lahenduse mõtles välja minu korteriühistu. Nädalavahetusel võtsid elanikud kangid, vasarad ja labidad pihku. Silikaattellistest endine prügikastimüür kadus ajalukku, andes ruumi neljale-viiele autole.

Kui loovalt mõelda, leiab suurmajade ümbrusest teisigi ebavajalikke asju. Näiteks pesu kuivatamiseks mõeldud pisiehitised. Iga lisanduv parkimiskoht vähendab argistressi. Nii et vasar kätte, mis muud. Stressivaba ühiskonna nimel.

Autor: Vahur Afanasjev

Hetkel kuum