11. november 2003 kell 22:00

Seinavaip ? õdus õhkkond lihtsate vahenditega

?Millest tahes, mida kududa-punuda annab, saab tegelikult vaipa teha,? kinnitab noor tekstiilikunstnik Mihkel Kleis. ?Aga harva keegi teeb midagi sellist, millel oleks mingi muu väärtus peale dekoratiivse,? kahetseb ta.

Kleisi meelest seisneb tekstiili võlu selle traditsioonilises funktsioonis ? see tekitab soojustunnet ruumi. ?Tekstiilist seinavaip muudab igasuguse interjööri kodusemaks ja mõnusamaks,? leiab Kleis.

Sisuline külg on Kleisi jaoks oluline ja ta suhtub tekstiilikunsti teatava vabadusega. Ta enda töödest võib leida külgeõmmelduid märke, ehteid ja igasugust kit?i, kaisukarudeni välja. Kuna kudumistehnikad on laias laastus muutumatuks jäänud, tuleb vaipade nüüdisaegne ilme mustrite ja materjalide kaudu. ?Eks me ka püüame ajaga kaasas käia,? möönab Eesti Kunstiakadeemia tekstiiliosakonna õppejõud Krista Leesi, kes muu seas on Teaduste Akadeemia raamatukogu paberist seinavaiba autor.

See, et seinavaipu on viimastel aastatel avalikus ruumis suhteliselt vähe kasutatud, näitab sisekujundaja Kätlin Ölluki arvates vajadust neid uuesti avastada. Hiljuti valminud kujunduses Laulasmaa SPA-le on Ölluk kasutatud seinadekoratsioonina kootud vaipu. ?Isikupäratuid meremaale ma sinna ei tahtnud,? räägib ta. Laulasmaal kasutati korduvaid mustreid, praeguseks on planeeritud ruutmeetrised vaibad veel teostamata. Kätlin Ölluki arvates loob seinavaiba või muu sisustustekstiiliga hõlpsalt hubase õhkkonna. ?Selline tekstiil on ka akustika kohapealt suurepärane materjal,? kiidab Ölluk.

Kaltsuvaibast inspireeritud metalldekoratsioone Olümpia hotelli fuajees jäädakse imestunult vahtima ? nimelt mõne aja möödudes vahetavad nad värvi. Seinasüvendisse paigutatud metallvaipadele on suunatud värviline valgus, mis sellise illusiooni tekitab. Eesti metallikunstnike firma Art Garage hakkas seinavaipu tootma 2002. aastal toimunud näituse tarvis. Vaibad sünnivad kahe metallikunstniku, Jüri Roosa ja Epp Maltise koostööna. Vaibad on kokku pandud kümnesentimeetristest erinevat värvi ruudukestest, mis omakorda on ühendatud tillukeste metallrõngastega. Vaibamaterjalina kasutavad nad plekitükke, mis on pärit vanade kolhoosilautade katustelt ja romuks aetud autode ustest. Kõige põnevamad jupid leiduvad just sealt, kus teised kipuvad vaid prahti nägema. ?Tegelikult on need roostes jupid kõige huvitavamad,? räägib Jüri Roosa, viidates piparkoogiäärtega vaibale Art Garage?i galerii seinal. Ökoloogiline külg on Art Garage?i ideoloogias väga tähtis ? midagi ei lähe raisku ja valdav osa toormaterjalist on kuskilt kasutatud peast saadud. ?Mõne vasktoru peab teinekord poest ostma, ongi kõik,? muheleb Roosa.

?Eesti tekstiilikunst on tegelikult väga innovatiivne,? leiab Siiri Tammsalu galeriist Portaal. Tarbekunstnike oma galerii tegutseb Tallinna vanalinnas 2002. aastast, osanikud on selle ala professionaalid. Väljapanekus leidub maalitud, õhkõrnadest siidvaipadest telgedel kootud villaseid tekstiile, palju on kasutatud ka n-ö uusi materjale ? sünteetikat ja metalli. ?Meie kliendid on suuremalt jaolt välismaalased, kes imetlevad eesti tekstiilikunsti moodsat ilmet,? ütleb Tammsalu. ?Meile juba vanamoodsana tunduvad mustrid on välismaalaste hinnangul vägagi värsked,? lisab ta.

Autor: Aino Ingrid Sepp

Hetkel kuum