Idioodistuv Eesti

Üks streik on jälle tulemas. ?Kui me praegu enda eest ei võitle, ega siis hiljem ei võeta meid üldse jutule,? on ühe maakooli õpetaja ajakirjandusele öelnud. Ma ei tea, kas võetakse. Meelt avaldatud ja nirule palgale tähelepanu juhitud on varemgi, muutunud pole suurt midagi. Seepärast ongi tegelikult imetlusväärne, et koolmeistrid veel viitsivad protesti tõsta. Mina ausalt öelda küll ei julge prognoosida, et midagi nende taskus oluliselt muutuks.

Nagu elu näidanud on, on kutsutud-seatud tegelastel, kes maksudest kogutud raha jagavad, õpetajat vaja üldiselt vaid kahel juhul. Hää küll, võib olla kolmel, eks nad ise ka kunagi koolis käinud, aga see veel selline aeg, kus pinginühkija täpne tulevik veel täpsustamata. Aga kord juba pumba juurde pääsenuna, siis on jah vaid kaks momenti, mil õpetajad meelde tulevad.

Üks neist on valimiste eel - siis on ju valitavate tegelaste üks põhilubadusi pensionitõusu kõrval õpetajate palkade tõus. Oleneb siis juba propagandistide sõnaosavusest, kuivõrd lennukaks lubadus kujuneb ja kui keeruliste valemite sisse asi keerutatakse. Aga vajalikud hääled saadakse kätte ja pärast selgub ikka, et õpetajad katsugu kuidagi niisama hakkama saada.

Teine puhk on siis, kui juttu tuleb riigisektori ülepaisutatusest , suurtest halduskuludest ja ametnike palkadest. Siis on ametniku või poliitiku tüüpõigustus umbes selline, et vaadake avaliku sektori töökohtade struktuuri: ei saa öelda, et kõik on bürokraadid, avalikus sektoris on ju tööl ka õpetajad. Rohkem maksumaksja raha eest maksumaksja raha kasutamise üle otsustajatel tavaliselt õpetaja meelde ei tule.

Kogu minu peaaegu 40aastase elu jooksul olen kuulnud kümneid, kui mitte sadu kordi suuri jutte hariduse reformimisest. Jutustatakse tänini. Teadmistepõhisest Eestist on viimasel ajal väärtustamisobjekt tehtud. Sõnades. Sest lisaks hulgale inimestele, kes oma tööd, hoolimata nigelast rahanumbrist siiski fännavad, tuleb koolidel saata klassi ette ka teistsuguseid. Midagi pole teha, selle rahaga sa kõrgtasemel tegijat ei palka. Kui üldse kedagi võtta on. Nii võibki varsti järjekordse haridusreformi nimeks panna juba Idioodistuv Eesti. Ainult et ma ei tea, mida sel puhul väärtustada.