Heidi Vihma • 13. november 2003 kell 22:00

Osman ka Tabasalus

Noor-Osman tundub olevat lustlikum, seal Tabasalus olla nädalalõputi aiva pidu käimas. Nüüdki nägime uksel lubadust, et neljapäeva õhtul mängib tantsuks Meie Mees.

Lõunastamas oli seekord küll ainult paar inimest. Eelroaks tellisin dolmad, mis meie söögikohtades küll haruharva juhtuvad maitsvad olema, kuid mis ehtsas rahvusköögis enamasti imehead on. Siinsed nägid head välja, viinamarjaleht nende ümber kenasti sätitud ja parajalt pehme. Aga kui oleks uskunud ainult maitsemeelt ja mitte silmi, siis oleks arvanud, et täidiseks on saepuru ? nii tuim ja maitsetu suutis see hakkliha-riisi segu seekord olla. Isegi parajalt maitsestatud hapukoorekaste ei päästnud midagi. Seene-loomalihasupp oli küll oma kahekümne viie kroonist hinda väärt, lihane ja seenene, ehk ainult natuke soolane. Ljulja kebab on menüü järgi tehtud kolme liiki hakklihast, kuid üks komponent oli minu arvates jälle seesama saepuru, mis dolmade sees. Aga hakkliha oli ikkagi rohkem, nii et kokkuvõttes olid hakklihapätsid küll söödavad, ehkki tuimavõitu. Lauakaaslasel läks paremini, tema sealihatükk oli suurepäraselt õnnestunud, süte maitsegi veel küljes, väga mõnus, pealt krõbe, seest mahlakas. Lisanditega jäime mõlemad rahule, olidki ju mõlemal prael ühesugused. Eriti meeldisid kerges marinaadis olnud sibulad.

Ümbrus oli söömiseks lihtne ja linnaäärele kohases stiilis. Kui linna-Osmanist jäi aasta eest kõige eredama muljena meelde ruumi täitev sigaretiving, siis siin oli ventilatsioon küll suur ja võimas. Teenindus kah kena ja kiire, ainukeseks kurtmiseks jäi asjaolu, et krediitkaardiga maksta ei saa. Olime juba valmis ümber pöörama ja linna tagasi minema, siiski leidsime Tabasalu vahelt raha-automaadi. Ettekandja oleks võinud ju juhatada, oleksime kiiremini tagasi tulnud.

Hetkel kuum