Tõnis Arnover • 19. november 2003 kell 22:00

Eesti astus taas välja vana Euroopa vastu

Eesti on lühikese aja jooksul juba teist korda otsustanud vanale Euroopale ninanipsu mängida. Esimene kord seisis ta truult koos ülejäänud liituvate riikidega USA ja Suurbritannia kõrval Iraagi sõja eel, kui vana Euroopa püüdis jahutada USA ambitsioone. Nüüd pidas Eesti peaminister koos Briti peaministriga vajalikuks Financial Timesis koos üles astuda, et Euroopa konkurentsivõime pärast muretsedes soovitada Euroopa Liidul (EL) mitte ühtlustada oma maksupoliitikat.

Mõistagi on ELis oma huvide kaitsmisel liitlaste otsimine hädavajalik, aga kas ELi astumise hetkel on just kõige otstarbekam rõhutatult brittide sõiduvees kulgeda, on iseasi. Suurbritannia kui hilisema liituja suhteid tuumikriikidega võib kokku võtta lausega ? käib nagu kass ümber palava pudru ega saa end kuidagi maksma panna.

Põhjuseks on paljude brittide seas jäigalt püsiv skeptitsism mandri-Euroopa tegemiste suhtes, mida igal valitsusel on tulnud tõsiselt arvestada. Nii nagu omal ajal sai leedi Margaret Thatcher, mis tahtis, kui ta oma kuulsa kotiga vehkis ja nõudis: ?Andke meile meie raha tagasi?, nii surus Tony Blair tulevikukonvendis läbi oma tahtmise ?föderalismi? üle peetud vaidlustes. Sõna ?föderaalne? ajaks briti euroskeptikutel kopsu üle maksa, oli Tony Blairi ainus põhjendus, mispeale see sõna kadus põhiseaduslikust leppest, nagu poleks seda seal kunagi olnudki.

Eestlased oma väiksuse tõttu nii jõuliselt oma asju ELis ajada ei saa ja ega see uustulnukal viisakas polekski. Kuid pole kahtlust, et strateegiliste eesmärkide saavutamisel tuleb hästi läbi saada ELi arenguid määrava vana Euroopaga.

Seda näitab selgelt meie lähinaabrite Soome ja Rootsi käekäik ELis. Olles aastakümneid Euroopa ääremaa, ei teinud Soome 1995. aastal ELi astumise järel saladust, et on huvitatud seal aktiivsest tegutsemist ja tuumikriikide hulka pääsemisest. Ja see on toonud väikesele maale edu: Sirkka Hämäläinen kuulus Euroopa Keskpanga juhtkonda, Erkki Liikanen on komisjoni IT- ja kõrgtehnoloogiavolinik ja Paavo Lipponen on energiliselt asunud kandideerima Euroopa Komisjoni esimeheks. Samal ajal kui tema suurel naabril Rootsil, kes on ELis toiminud põikpäiselt ja olnud lõimumisvastasel positsioonil, tuleb leppida üksnes tagasihoidliku keskkonnavoliniku portfelliga.

Ehk nagu ütleb Eesti välispoliitika pikaaegne kujundaja Toomas Hendrik Ilves huvitavas Päevalehe arvamusloos ?Lõim ja lõiv?, sõltub Eesti käitumisest, kas ta jääb tuleviku Euroopas ääremaa rolli edasi või mitte. Kui Eesti valitsus ütleb ?ei? integratsioonile maksu-, sotsiaal-, välis- ja julgeolekupoliitikas, siis tähendab see Ilvese sõnul Eesti vabatahtlikku ääremaastumist Euroopas.

Sest nii jääb Eesti kõrvale tuum-Euroopast, mis hakkab Eestist jt sama rolli valinud riikidest sõltumatult ühtlustama poliitikat neis valdkonnis ja kujundama Euroopast jõudu, mis suudaks USA hüpervõimuga konkureerida. Samuti ei maksa lõimumisvastane riik arvestada olulise komisjoni voliniku portfelliga, vaid peab leppima ?kudumis- või nõelravivoliniku kohaga?.

Võib küsida, miks kümme aastat tagasi loodud ELi siseturg ei ole käima läinud nii, nagu selle loojad lootsid. Eks ikka sellepärast, et riikide egoistlike huvide tõttu ei ole ikka veel vastu võetud kõiki selle efektiivseks toimimiseks vajalikke seadusi. Ühisturu eesmärk ei ole luua ühtedele eeliseid, näiteks võimaldada soodsama maksupoliitikaga mujalt firmasid ära tõmmata, vaid aidata firmadel oma asukohamaal teistega võrdselt konkureerida.

Muidugi on tuumik-Euroopal oma pikkade sotsiaaldemokraatlike traditsioonide tõttu kõrgetest maksudest raske loobuda, kuna selle najal on üles ehitatud nende üldine heaolu. Kuid paratamatust tunnistades on nad sellega algust teinud ja küllap on olude sunnil valmis neid samme ka jätkama.

Kui Eesti deklareerib enne üle ELi läve jõudmist, et selles küsimuses ei ole tal vana Euroopaga midagi arutada, siis järelikult ei usu ta Euroopa arenguvõimesse. Aga sellisel juhul tuleks tal kuulda võtta Margaret Thatcheri nõu, kes eelmisel aastal ilmunud raamatus ütleb, et kuna EL on osutunud reformimatuks, oleks brittidel aeg sealt välja astuda. Ja Eestil järelikult ei tasu oma jalga üle ELi läve tõsta, kui ta ei taha selle tegevust suunata ega usu selle arenguvõimesse.

Hetkel kuum