20. november 2003 kell 22:00

Harrastajate ja professionaalsete kalurite huvid ristuvad kalavetel

Paar aastat hiljem läks aga kala, esmajoones ahven, äkitselt hinda ? seda osteti korraliku raha eest kokku ja viidi välismaale. Mitmete kalurite majadele kerkisid kibekähku uued katused, soetati uusi paate, mootoreid ja püügivahendeid. Oma osa tõttasid saama ka nn 3-võrgu-mehed, rannaelnikud, kes tohtisid püügile panna kuni 3 nakkevõrku. Tegelikkuses pandi püügile tihtipeale 10-30 võrku, töö ja tegemine ju üks, tulu aga mitmekordne. Samasse aega jääb ka oluline muutus võrkude kvaliteedis: senise kapronist võrgulina asemel hakati kasutama tamiilist võrgulinasid, mille püüdvus on 2-3 korda suurem. Nn rannameeste võrgupüük kaotas paljudel üksikjuhtudel harrastusliku iseloomu ning muutus oluliseks sissetuleku allikaks. Neile lisandusid ka taliõngitsejad ehk tirgutajad, esmajoones Pärnu lahel ja Peipsil, kes hakkasid kalastama kala müümise eesmärgil. Juba mõne aasta pärast hakkas kostuma kurtmist, et kala on rannikumeres väheseks jäänud. Tegelikud harrastuskalastajad hakkasid spinningupüügil ka oma parimates püügipaikades haugi ja ahvenata jääma. Toimus (ja toimub praegugi) massiline ülepüük, kalavarud ei suuda ennast taastoota.

Praegugi väidavad mitmed asjaosalised, et merd ei ole lihtsalt võimalik tühjaks püüda ning kalavarude kahanemise põhjused on mujal ? reostus, hülged, kormoranid? Selline väide pole muud, kui soov ise õige olla ? kalavarud on just ülepüügi tõttu katastroofiliselt kahanenud ka ookeanides, mille kõrval meie Läänemeri on vaid lombike.

Tegelikult saavad kõik asjaosalised suurepäraselt aru, milline on kalavarude olukord ja mida toob kaasa kavandatav seadusemuudatus, mis keelab müüa ja osta harrastuslikult püütud kala. Muidugi tahaksid (vähemalt sõnades) kõik, et kala oleks tulevikus meie vetes küllaga, kuid mõnede osaliste puhul on sellest kenast soovist märksa tugevam lühihuvi müüa-osta kala lähiaastatel: võtta, mis veel võtta on. Et riputagem võrgud varna alles siis, kui neid polegi enam mõtet vette viia, sest meri on täiesti tühi. Kas me peaksime tõesti selle aja ära ootama?

Kalavarude kõrval on asjal ka teine külg, esmapilgul vaid keeleline, aga asja sisse vaadates selgub, et üsna põhimõtteline. Nimelt see, et praegu mahub harrastuskalastaja mõiste alla (seadusandlik-juriidilises mõttes) ka kalapüüdja, kes sisuliselt ei ole harrastaja, kuna kalastamine on talle kas ajutine või ka alaline rahalist tulu andev töö. See on kalastajaskonna ?hall tsoon?, ebamäärane ja kontrollimatu. Looduse (kalavarude) seisukohalt on niisuguse halli jõu olemasolu väga riskantne, seda ei saa ohjata ega suunata. On väga oluline, et asjad oleksid lihtsad ja läbinähtavad, et meil oleks vaid kaks kalameeste rühma ? harrastajad ja kutselised, kalastajad ja kalurid; esimesed ei müü oma saaki, teised müüvad. Muidugi ei kao n-ö hall ala seaduse vastuvõtmisel kohemaid ka tegelikkusest, kuid loodetavasti hakkab see kahanema. Just seda aga mõned osapooled ei taha. Sogases vees ju hea kala püüda, nagu ütleb vana kalamehetarkus.

Autor: Vladislav Korzets

Hetkel kuum