Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Michael Roitmann: Kalandus ei ole Eestile ilmselt prioriteetne valdkond
Euroopa Komisjoni hiljutises monitooringuraportis on kalandus asetunud märgatavalt soodsamasse valgusesse võrreldes varasemate aastate hinnangutega. Mis on tinginud komisjoni positiivsema hinnangu?
Olen nõus, et progress on viimase aasta jooksul olnud tõhus. Selles on võimalik olnud veenduda oma silmaga. Peamised edusammud, mille üle tuleb rahulolu tunda, on tehnilist laadi. Siin pean ma silmas kalalaevade monitooringusüsteemi arengut, mis siiski pole veel täiuslik, kuid edasiliikumine on olnud silmnähtav. Sama kehtib ka kalalaevade registri arendamise kohta. Kuigi kõik alused pole veel registrisse kantud, võib hetkeseisu üle tunda mõõdukat rahulolu.
Mis on Eesti kalanduse suuremad probleemid?
Meile valmistab muret, kuidas suudab Eesti kalandus tulevikus ellu rakendada turunduspoliitikat vastavalt Euroopa Liidu nõudmistele. Samas on turunduspoliitika prioriteedid iga liikmesriigi enda seada, Euroopa Liit ei soovi siin midagi dikteerida. Pean tunnistama, et meile valmistab mõningat pettumust fakt, et struktuurivahendite kasutamise tasandil ei ole kalandus Eesti riigile nähtavasti prioriteetne valdkond, sest kalanduses kasutatavaid struktuurivahendeid on vähendatud 40% protsendi võrra. Mõistetavalt ei lähe see raha Eestile kaduma, seda lihtsalt kasutatakse mujal. Kokkuvõttes aga tähendab see, et kalanduse struktuurivahendite nn pakett on Eestil tulevikus küllaltki väikesemahuline.
Mis kasu saab Eesti kalandus Euroopa Liiduga liitumisest?
Ma usun, et ka väheste Euroopa Liidult saadavate struktuurivahenditega on võimalik moderniseerida osa Eesti kalalaevastikust, kuivõrd mitmed vanemad alused vajavad hädasti kaasajastamist. Liitumisest peaks kasu tõusma ka kalatööstusele, sest liitumine peaks aitama kiiremini jõuda Euroopa Liidu nõutavate standarditeni.
Eesti peaks otsest või kaudset kasu lõikama ka tulevikus peetavatest läbirääkimistest kolmandate riikidega, näiteks Venemaaga, reguleerimaks mistahes kalandusalaseid küsimusi. Pole kahtlust, et Euroopa Liidul on mistahes poolega läbirääkimisteks mõjukam positsioon kui Eestil iseseisvalt.
Samas kaotavad liitumishetkest jõu vabakaubanduslepingud kolmandate riikidega, mis ilmselt mõjutab mitmeid Eesti kalandusettevõtteid. Kuidas ning kas peaks niisugustele ettevõtetele võimaldama kompensatsiooni?
Ma tõepoolest ei ole ekspert kommenteerimaks antud küsimust. Saan vaid väga üldiselt märkida, et teoreetiliselt on sellistes situatsioonides võimalik tariifide alandamine kui vastav liikmesriik esitab sellise taotluse, siis kindlasti olukorda analüüsitakse ning tehakse vastav otsus.
Kui ma eelmisel nädalal Tallinnas peetud konverentsil viibisin, võis märgata, et Eesti kalanduseksportöörid olid suhteliselt enesekindlad ning ei väljendanud muret kolmandate riikidega kauplemise tuleviku suhtes.
Kuidas võiks Eestit mõjutada sellest aastast elluviidav ELi kalandusreform?
Kandidaatriikide peamine mure on mõistetavalt see, et reformist tulenevalt lõpeb 2005. aastal struktuuriabi kalalaevastiku tarbeks, seega saavad tulevased liikmesriigid selles valdkonnas struktuuriabi kasutada vaid 8 kuud.
Seetõttu tuleks siin kõigil uutel liikmesriikidel kiirendada vastavaid riigisiseseid protseduure võimaldamaks antud struktuurifondide operatiivse kasutamise.
Muus osas pole Euroopa Liidu kalandusreform Eesti poolt protesti kohanud, mitmed reformiga kaasnevad nüansid on kindlasti tervitatavad.
Autor: Marko Saaret