Eurorahad hoiavad Rahvaliitu valitsuses

Kes kevadel verivärsket koalitsioonilepet luges, sellel polnud raske ennustada, et nendest kolmest erakonnast ei saa neljaks aastaks ühise vankri vedajat. Mõrade teke iseenesest ei olnud üllatus. Küll aga rabas paljusid, et neid nii kiiresti (seitsmendal kuul pärast kokkuistumist) ja nii dramaatiliselt (korduvad vastastikused ähvardused lõpetada koostöö) demonstreeriti avalikkusele.

Kui üks kokkulepe lubab paljut ning väga konkreetset ja mitmed lubadused söövad vastastikku üksteist, ei ole kärisemisest ja särisemisest pääsu. Kõnesolev dokument jagab helde käega riigi eelarveraha ja kergendab samal ajal täpsete tähtaegade ning suhtarvudega elanike maksukoormust. Veel enam: koalitsioonileping annab opositsioonile ihaldatud võimaluse lokulöömiseks.

Ei ole midagi lihtsamat kui näidata punkt punkti haaval rahvale, mis kõik tal on saamata jäänud, sest tulumaksu korjatakse igal aastal miljard või paar krooni eelmisest vähem. Kuidas oleksid palgad, pensionid, lastetoetused, haigusrahad võinud kasvada, missugune vallatee oleks saanud asfaltkatte, koolimaja kauni katuse, haigla moodsa tomograafi, miljööväärtuslik puitasum uue elu....

Loo teeb tragikoomiliseks asjaolu, et võimalusest, mille üle vastasleer salamisi rõõmustas, haaras kinni hoopis üks kolmest liidulepingu koostajast. Igatahes on meil õigus küsida: mis mänge meie riigis mängitakse?

Aprillis kõlistati ?ampanjaklaase ja uhkustati üheskoos kompromissi üle, mis rahuldab kõiki osapooli. Siis saabus november ja ühtäkki selgus, et kolme erakonna esimehe allkirjaga kinnitatud kokkuleppe alusel ei saa riigieelarvet vastu võtta ega koostööd jätkata.

Ühe Rahvaliidu levitatud jutu järgi läinud maameestel silmad alles nüüd lahti. Teise jutu järgi olla nende pealäbirääkija ja allakirjutaja Villu Reiljan kevadest peale teadnud, mis toimuma hakkab. Ma saan aru, et poliitikat ei anna ilma hämamata edukalt ajada. Aga, head inimesed, ärge tahtke meid uskuma panna, et Toompeal mängitakse lasteaeda.

Tegemist on mitmetahulise probleemiga. Samas on ilmselge, et Rahvaliit tundis ennast halvasti. Reiljan ja Co ajasid referendumi eel jõulist ja tänuväärset europropagandat, kuid pidid maksma mõru lõivu.

Teatavasti koosneb Rahvaliidu toetajaskond suurelt jaolt eakamatest ja maal elavatest inimestest, kes suhtuvad eurovärki isepäise skepsisega. Jah-häälte võit riisus Rahvaliidult, nagu kinnitavad arvamusuuringud, ärritavalt palju Riigikogu valimiste aegset toetust. Pealegi läksid koalitsioonipartnerite kõrvad pärast edukat referendumit lukku.

Rahvaliit tahtis oma neljandale ministrile eraldi ministeeriumi - küsimust ei võetud tõsisemale arutluselegi. Rahvaliit esitas haldusreformikava - see saadeti ümbertegemiseks tagasi. Rahvaliit on juba pikemat aega limpsanud keelt pensionikassa jäägi, Eesti Panga kasumi ja aeg-ajalt koguni riigi reservfondide järele - ei mingit mõistvat toetust partnerite poolt. Ka presidendi ühiskondlikule leppele keeldusid Reformierakond ja Res Publica alla kirjutamast.

Mõõt sai täis, väidavad rahvaliitlased. Sestap esitati möödunud esmaspäeval partneritele avaldus, mis lasti juba järgmisel päeval ajalehtede reklaampinnal ära trükkida.

Kui meile, kõrvaltvaatajatele, näiski vahepeal, et küpsemas on ohtlik valitsuskriis, siis andkem au lavastajatele. Villu Reiljani ja Jaak Alliku erakond on haukamas märgatavalt suuremat tükki, kui nende osakute protsent (21,6% Reformierakonna 31,6% ja Res Publica 46,6% vastu) kolmikliidus eeldab.

Maakad on taas pildil ja saavad tükk aega vastu rinda taguda, et ainult tänu nende ohvrimeelsele sekkumisele täidab istuv valitsus kokkulepitud sotsiaalmõõdet.

Juhan Parts ja Res Publica osutusid kiiduväärselt paindlikuks ja riigimehelikuks. Eestile, kes on tegemas viimased ettevalmistusi kahe rahvusvahelise suurorganisatsiooniga liikumiseks, olnuks veniv valitsuskriis (rääkimata ennetähtaegsetest valimistest) iseäranis nõme lahendus.

Küllap mõistsid möödunud nädalal vastastikku ultimaatumipalle loopinud sedagi, et Rahvaliit tuli kevadel valitsusse selge sihiga: ta soovib kontrollida, et vähemasti esimesel-teisel Euroopa Liidu aastal jõuaksid regionaalabi ja põllumajandustoetused lubatud kujul kohale ja läheksid ikka sinna, kus nende valijad ehk maainimesed raha kõige rohkem loodavad. Oma meeste lahkumine hoobade juurest päästnuks kitsed kärneriks. Väljavaade töörahu taastumiseks oli/on olemas.

Kolmikveski jätkab jahvatamist. Ainult et saiajahu ärgem sealt oodakem.

Autor: Enn Soosaar