Piirüür: kes poolt, kes vastu

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on välja töötanud seaduseelnõu, millega tahetakse kaotada õigusjärgsetele omanikele tagastatud eluruumide üüri piirmäär. Ent vaevalt jõudis nimetatud eelnõu kooskõlastusringile riigiasutustesse ja omavalitsusliitudesse, kui juba puhkes selle ümber erinevate poliitiliste jõudude vahel terav sõnasõda.

Kuressaare reformierakondlasest linnapea Jaanus Tamkivi arvab 21. novembri Postimehes, et üüri piirmäära ei ole enam vaja. Seevastu Tallinna abilinnapea linnapea ülesannetes Toomas Vitsut, kes kuulub Keskerakonda, väljendab oma linna koduleheküljel 19. novembri pressiteates risti vastupidist seisukohta.

Tamkivi hinnangul on üüri tõstmine tänaste seadustega küllalt hästi reguleeritud, mistõttu mingit isetegevust selles vallas enam olla ei saa ja üürnik on piirüüritagi piisavalt kaitstud.

Vitsut seevastu peab kava vabastada üüri piirmäär äärmiselt vastutustundetuks, kuivõrd see tabaks valusalt tuhandeid sundüürnikke ja tekitaks sotsiaalseid pingeid. Ühisel meelel on kaks linnajuhti ainult hinnangus riigi tegevusele, pidades ebaõiglaseks, et riik on aastaid omandireformiga tekitatud sundüürnike probleemi veeretanud kohalike omavalitsuste kaela.

Viimane väide on neist kõige küsitavam. Siiani on sundüürnikud kõigis üüri piirmääraga omavalitsustes olnud eelkõige majaomanike kaelas, kes on olnud kohustatud säilitama igale sundüürnikule miinimumüüri eest maksimumõigused kogu sellele elamispinnale, mis oli üürniku käsutuses enne omandireformi. Kui suure osa omaniku kulutustest piirüür maja hooldamisel ja haldamisel katab, selle vastu ei ole erilist huvi tundnud ei riik ega ka ükski üüri piirmäärast kümne küünega kinni hoidev omavalitsus.

Nüüd on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium jõudnud järeldusele, et selline olukord on esiteks majaomanikele selgelt diskrimineeriv ja teiseks eluasemeturgu moonutav, nagu kinnitab ministeeriumi koduleheküljel minister Meelis Atonen. Sellele võiks lisada veel ühe aspekti ? mida rohkem igasuguseid piiranguid, seda vähem on rahaomanikud huvitatud investeerimisest üürimajade sektorisse, mis on siiani meie elamumajanduse kõige mahajäänum osa.

Enne Teist maailmasõda oli üürimajade ehitamine Eestis massiline. Kui munitsipaalelumajad maha arvata, ei ole meil pärast taasiseseisvumist ehitatud ainsatki uut üürimaja. Normaalse üürituru puudumine hakkab varem või hiljem pidurdama kogu majanduselu, sest kuidas arendada majandust riigis, kus tööjõud ei saa vabalt liikuda. Tööjõu vaba liikumise esimene eeldus on aga just vaba elamispinna, eelkõige vabade üüripindade olemasolu.

Sundüürnikele toob piirüüri kaotamine muidugi kaasa eluasemekulude tõusu, mistõttu see, kes vastupidist väidab, toidab ainult petlikke lootusi. Samal ajal on selge, et lõpmatuseni ei saa neid inimesi, kes kunagi sundüürniku seisusse sattusid, kasvuhoonetingimustes samuti hoida, võimaldades neil pidada oma üürikorterit tavaüürnikega võrreldes ülisoodsalt (Tallinna paremates piirkondades isegi kuni 6?7 korda teistest üürnikest odavamalt).

Kui valusaks üüritõus kellelegi kujuneb, on iseküsimus. Tegelikult ei ole kaugeltki kõik sundüürnikud vaesed, nagu nende eeskõnelejad püüavad väita. Järelikult tuleb kõigil omavalitsustel koos üürnike ja üürileandjate organisatsioonidega selgitada kõigepealt välja, kui palju on sundüürnike hulgas üldse abivajajaid ja kui paljud saavad oma eluasemeprobleemidega ise hakkama. Viimaseid ei ole tegelikult vähe. Nagu mitmed üürimajaomanikud räägivad, on mõni nende sundüürnikest vahepealsete aastate jooksul endale isegi uue maja ehitanud, aga üürikorterit ei vabasta ja ei kavatse ennast ka sundüürnike hulgast välja kirjutada. Ilmselt loodavad need sundüürnikud, et ehk õnnestub selle eest kelleltki kunagi siiski mingit hüvitist saada.

Mis majaomanikesse puutub, siis nendele kujuneb üleminek fikseeritud üürilt vabalt kujunevale üürile tõsiseks katsumuseks, mis eelkõige paneb proovile nende ettevõtlusalased teadmised. Üks asi on kasseerida sundüürnikult iga kuu mingi kindla taksi järgi arvutatud summa, hoopis teine asi on seista temaga vastamisi kui nõudliku kliendiga, kelle käest võib edaspidi küll rohkem raha küsida, aga kes võib selle iga kell vaidlustada, kui ta leiab, et tegemist on ebamõistliku või ebaseadusliku nõudmisega.

Autor: Ivar Kostabi