1. detsember 2003 kell 22:00

Vastutus inimõiguste ees

Teadlikult või ebateadlikult teevad inimesed asju, mis kahjustavad teisi inimesi. Ühiskonna funktsioneerimiseks peab see inimestele hüvituste ja karistuste, ettekirjutuste ja trahvide näol pakkuma stiimuleid, et nad niimoodi ei teeks. Õhku saastades kahjustatakse kõiki, kes hingavad. Õigussüsteemil on siin oluline roll ? kui ma teid kahjustan, peab teil olema võimalus mind kohtusse kaevata. Muidugi on inimestel moraalne kohustus teisi mitte kahjustada. Ilmselt on tähtsaim moraalne nõue ? tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehtaks, ja ära tee teistele seda, mida sa ei soovi sulle tehtavat.

Immanuel Kant andis oma kategoorilise imperatiiviga filosoofilise baasi nendele, kes soovisid alternatiivset alust eetikale, mida pakkusid religioossed mõtteterad. Nüüdisaegne ühiskond ei saa aga toetuda lihtsalt sellele, et inimesed teevad ?õigeid? asju, vaid pakub piitsa ja präänikut.

Korporatsioonide motiveerimine õigeid asju tegema on isegi veel keerulisem. Lõppude lõpuks pole korporatsioonidel südametunnistust. On vaid nende südametunnistus, kes korporatsiooni juhivad ja nagu hiljutised korporatsiooniskandaalid Ameerikas kõigile selgeks tegid, jääb südametunnistus kasumi suhtes sageli tagaplaanile. USA õigussüsteem kontrollib, et defektseid ja ohtlikke tooteid tootvad ettevõtted vastutaksid tagajärgede eest. Ettevõtted on oma toodete ohutuse hindamisel tarbijatest tunduvalt paremal positsioonil. Me kõik saame kasu sellest, et meie õigussüsteem annab korporatsioonidele stiimulid oma toodangu ohutuse jälgimiseks.

Samamoodi kohustavad keskkonnaseadused ettevõtteid vastutama oma mürgiste jäätmete eest ja paljud riigid, k.a USA, on säilitanud põhimõtte, et saastajad maksavad. See tähendab, et ettevõtted peavad maksma endi põhjustatud kahjustuste eest. Siin on küsimus nii stiimulites kui sotsiaalses õigluses.

Teistes valdkondades me aga alles hakkame mõtlema sellest, mida korporatiivne vastutus meie õigussüsteemi jaoks peaks tähendama. II maailmasõjas olid Saksa ettevõtted ülimalt valmis koonduslaagrite orjatööst kasu lõikama ja ?veitsi pangad olid õnnelikud, kui said natsiterrori juutidest ohvrite raha tasku pista. Hiljutised hagid sundisid neid tagasi maksma vähemalt osa sellest, mida nad võtnud olid.

Alles hiljuti demonstreerisid naftafirmad, et neil puudub südametunnistus sisside tegevust toetava raha hankimisel, kuni nende endi huvid on kaitstud. Kui vapper Firma BP Angola soovis õigesti käituda, püüdes tagada, et naftalõivud läheksid ka tegelikult riigile, mitte korrumpeerunud ametnikele, keeldusid teised naftafirmad kaasa tulemast.

Kongos aitasid kaevanduskompaniide kasumid varasema Sairi, nüüdse Kongo endisel presidendil Mobutol kümnendeid võimul püsida, võimaldades tal oma riiki rüüstata väidetavate salajaste pangaarvete abil, mis on selliste riikide eripära nagu ?veits, Kaymani saared ja Küpros. Mobutot toetas ka Maailmapanga ja IMFi raha. Need institutsioonid teadsid või oleksid pidanud teadma, et nende laenud ja abi ei läinud riigi masendavalt vaeste inimeste abistamiseks, vaid viisid nad ainult sügavamale võlakuristikku.

Tänapäeval usume, et üksikisikud, korporatsioonid ja institutsioonid peaksid oma tegude eest vastutama. Mida see aga peaks tähendama, kui tuleb minna sõnadelt tegudele? Kõigepealt tähendab see võlgade kustutamist: rahvusvahelised laenuandjad ei pruugi suuta täielikult kompenseerida kahju, mida nende raha põhjustab talumatute autokraatide võimu säilitades, kuid vähemalt ei ole ohvrid koormatud katastroofilise finantspärandiga.

Lõuna-Aafrikas oli see sanktsioonidest põhjustatud majandussurve, mis lõpuks rassistliku apartheidisüsteemi kukutas, aga samas lasi süsteemil ka nii kaua püsida majanduslik toetus väljastpoolt, k.a laenud piiriülestest pankadest. See võib suures osas kehtida ka 1990ndate Iraagi kohta.

Apartheidi säilitamisele kaasaaitajaid ja eriti neid, kes pärast sanktsioonide kinnitamist ÜRO poolt neist kinni ei pidanud, tuleb vastutavateks pidada. Lepitusprotsess võib Lõuna-Aafrika haavu parandada või mitte, aga kui korporatsioonidele pakutaks stiimuleid õigete asjade tegemiseks, peaksid nad nüüd tasuma jälestusväärsest süsteemist lõigatud kasu eest.

Kui korporatsioonidel oleks südametunnistus, tegutseksid nad sundimata, hinnates oma apartheidisüsteemist saadud kasumit ja makstes selle riigile intressidega tagasi. Apartheidi lõpp ei lahendanud riigi sügavaid majandusprobleeme, k.a rohkem kui 25protsendiline tööpuuduse määr. Siiani paistab, et Lõuna-Aafrikale hüvitiste maksmisega ei kiirustata, ja vähe on tõendeid selle kohta, et korporatiivne südametunnistus eriti puhas oleks. Tuleb loota, et läänelik õigussüsteem pakub alternatiivseid ressursse, mis mitte üksnes ei korva osaliselt mineviku ebaõiglust, vaid annab ka korporatsioonidele stiimuli enne kaks korda järele mõtlemiseks, kui need tulevikus julmadest režiimidest kasu lõma hakkavad.

© Project Syndicate

Autor: Joseph Stiglitz

Hetkel kuum