Kas poliitilise islamismi loojangufaas käes?

Käesolev hetk Iraagis ja Lähis-Idas meenutab situatsiooni Lõuna-Vietnamis ja Indo-Hiinas 1968. a algul. Seda pealegi kahes plaanis. Tollal alustas Viet Cong massiivset pealetungi Lõuna-Vietnami linnadele. Rünnakut, mida algul peeti kommunistide tugevuse tunnuseks. Tegelikult ilmnes peatselt, et see oli nende viimane ohe. Rünnaku vaibudes nõustusid nad alustama läbirääkimisi. Tõsi, ajaloolises plaanis jäi võit siiski Põhja-Vietnamile, sest 1975 pidid ameeriklased Saigonist välja tõmbuma.

Küsimus on, kas Al-Qaeda Ramadani pealetung Iraagis ja naabermaades on tema tugevuse või nõrkuse väljendus. Seda esiteks. Vastus sellele peaks saabuma õige pea. Lõplik vastus aga esialgu veel viibib. Prantsuse sotsioloog ja islamiekspert Gilles Kepeli on nimelt veendunud, et juba kümmekond aastat on tegu kolmanda faasiga kaasaegse poliitilise islamismi arengus. Esimene neist vältas Yom Kippuri ehk 4. Iisraeli-Araabia sõjast oktoobris 1973 kuni Iraani revolutsiooni võiduni 1979, mil kaasaegne islamism kujunes. Teine: kuni Külma sõjani lõpuni, mil sovjetlikust ikkest vabanesid Kesk-Aasia riigid.

Kolmas faas kujutavat endast aga poliitilise islamismi loojangut. Kepeli nägemuses on 11. septembril 2001 alanud Al-Qaeda rünnak Ühendriikidele meeleheitlik katse päästa islamismist, mis päästa annab. Seda seisukohta kaitseb ta ka oma 2000. a ilmunud raamatu taastrükkides. Ent taoline hüpotees võib kehtida üksnes selles kolmekümneaastases raamistikus, mida Kepel käsitleb. Tegemaks lõplikku otsust, tuleks tulevikust paar aastakümmet veel varuks võtta.

Autor: Kaido Jaanson