Tiiu Tamm • 2. detsember 2003 kell 22:00

Valgustusstandard hoolitseb töötaja silmade eest

Aastaid on räägitud nõukogudeaegsete valgustustehniliste normide mittevastavusest tänapäeva nõuetele. Projekteerijad kasutasid oma projektides nii vanu ?veneaegseid? kui Soome, Saksa, Inglise ja ka uusi Euroopa standardi kavandeid, tõlgendades valgustustehnilisi nõudeid enamasti piiratult.

Kuna kvaliteetseks tööülesande täitmiseks peab olema töötajale tagatud nii nägemismugavus, nägemisvõime kui ka ohutus, tuleb garanteerida ka nõuetekohane valguskeskkond.

Valguskeskkonna all ei mõisteta siiski ainult valgustustiheduse väärtust, nagu seda Eestis tegema ollakse harjutud ja sedagi valesti, vaid valguskeskkond sisaldab endas terve hulga tegureid: heledusejaotus, valgustustihedus, räigus, valguse suund, värviesitus ja valguse näiv värv, valguse värelus ning päevavalgus. Seni on valgustustiheduse norme tõlgendatud enamasti nii, et uus objekt peab vastama etteantud valgustustihedusele.

Standard selgitab üksikasjaliselt nõudeid, mida tuleb hea valgustuslahenduse saamiseks järgida. Üldjuhul on standardid soovituslikud, kuid arvestavad üldtunnustatud tehnikareegleid ning nende järgimine tagab enamasti parima, tehniliselt ja majanduslikult optimaalse, ohutusnõudeid arvestava lahenduse.

Eestis on valgustustehniline standard ?Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse? järgi kohustuslik nagu kõik teisedki seadused.

Standard sätestab valgustustiheduse keskmise hooldeväärtuse. Seda võib määratleda ka kui keskmist valgustustihedust hooldustevahelise aja lõpus, seega vahetult enne korralist hooldust, mitte aga uuel objektil, kus valgustustihedus peab hooldeteguri arvel olema kõrgem. Erinevalt nõukogudeajast normitakse praegu mitte minimaalne valgustustihedus, vaid keskmine.

Samas ei tohi tööpinna vähima ja keskmise valgustustiheduse suhe olla alla 0,7 ning suurima ja keskmise suhe üle 1,4. Nende tingimuste täitmisel on vähemalt töökoha heledusjaotus kontrolli all. Töötaja töökoht ei piirdu paraku ainult oma töötsooniga, kuna aeg-ajalt tuleb vaadata ka kaugemale kui näiteks enda töölauale. Eestis ongi suurimad probleemid seotud vaateväljas tekkivate liigsuurte heleduste erinevustega ning räigusega.

Standardist saavad tuge ka valgustuse värelusest tingitud vaevuste käes kannatavad inimesed, sest standard ütleb selgelt: ?Valgustussüsteemid tuleb projekteerida selliselt, et valguse värelus ja stroboskoopnähtus oleksid välistatud?.

Standardit saab osta Eesti Standardikeskusest, Aru tn 10 Tallinnas hinnaga 214 krooni.

16. oktoobril 2002. aastal kinnitati kauaoodatud Euroopa standard EN 12464-1:2002 ?Light and lighting ? Lighting of work places ? Part 1: Indoor work places?.

Eestikeelsena ja Eesti oludele vastavate märkustega varustatult kiideti EVS-EN 12464-1: 2003 ?Valgus ja valgustus ? Töökohavalgustus ? Osa 1: Sisetöökohad? heaks 12. mail 2003. aastal ning kinnitati ja võeti kasutusele 28.oktoobril 2003. aastal Eesti standardina ja kanti ühtlasi Eesti Standardikeskuse käskkirjaga nr 162 standardite andmebaasi.

Hetkel kuum