4. detsember 2003 kell 22:00

Eesti peab leidma vanadele rehvidele uue kasutusvõimaluse

Olukorrast väljapääsu leidmiseks on initsiatiivi üles näidanud MTÜ Eesti Jäätmekäitlejate Liit (EJKL), kes tellis 2002. aastal täiendava täpsustava uuringu vanade autorehvide olukorrast ning võimalikest lahendustest Eestis. Uuringu läbiviijaks oli AS EcoPro.

Lähtuvalt ARKi registrist ja Liikluskindlustuse Fondi andmetest ning Eesti impordi ja ekspordi statistikast peaks Eestis tekkima aastas ca 9000 tonni vanu autorehve.

Jäätmestatistika andmeil ladestati Eestis 2001. aastal 106,7 tonni ja taaskasutati 1479,35 tonni vanu autorehve. Taaskasutatud rehvidest moodustasid kuni 1279 tonni Euroopa teistest riikidest sisse toodud purustatud rehvid. Eestis aga puudub sobiv purusti, mida rehvide taaskasutamise tehnoloogiad eeldavad.

Riikliku statistika järgi taaskasutati kuni 79% vanarehvidest Narva Elektrijaama Õlitehases ning umbes 7% Viru Õlitööstuse katseseadmetes. Mõlemas taaskasutuskohas rakendati vanade rehvide termilist töötlemist (pürolüüsi) koos põlevkiviga vedelkütuse tootmiseks. Ladestamise kohtadena kasutati mitmeid prügilaid ja karjääre, Tallinnas ka inertsete ehitusjäätmete ladestupaiku.

Tehnoloogia poolest on parimas seisus termilised töötlemisviisid, kas siis vedelkütuse või otseselt soojusenergia saamiseks. Narva Elektrijaamade Õlitehase põhimõtteliselt toimivate ning Viru Õlitööstuse katsetusjärgus olevate seadmete kõrval tuleb ära mainida ka Kunda Tsemenditehas, kus vanu autorehve saaks kasutada alternatiivse kütusena suure energiatarbe rahuldamiseks ning sel moel praegu kasutatavaid kütuseid kokku hoida. Vastavad katsetused Kundas kasutatava märgtehnoloogia alusel on tehtud Rootsis.

Eestis tehakse praegu rehvide kui alternatiivse kütuse kasutuselevõtmisega seotud majandusarvutusi. Vedelkütuse tootmiseks on rehvid vaja tänase Eestis kasutatava tehnoloogia kasutamisel purustada ning see nõuab lisainvesteeringuid.

Eestis on TIG tehnoloogia nimetuse all arendatud käitustehnoloogiat, mis ei vaja rehvide purustamist. Tänase päeva seisuga ei ole aga ühtegi suuremamahulist seadet veel tööle rakendunud.

Juttu on olnud ka rehve kompleksselt ümbertöötlevast tehasest, kus saadakse eraldi kummigraanuleid, aktiivsüsi, metalli jm rehvi komponente kui võimalikke tooraineid muude toodete toomiseks.

Sellise tehase rajamise takistuseks on aga saanud tehnoloogia väga kõrge maksumus. Võib öelda, et ka pürolüüsil kasutatavad seadmed on maailmas väga kallid. Eesti eeliseks on siin nõukogude ajal põlevkivi töötlemiseks riiklike rahadega loodud seadmete olemasolu, mida on võimalus mugandada ka vanade rehvide käitlemiseks.

Kindlasti tuleks siin märkida ka võimalust vanu autorehve taaskasutada taastamise (protekteerimise) teel, milleks on Eestis võimalused ning firmad olemas.

Tegelikkuses koorub siin välja probleemi majanduslik olemus. Mujal maailmas on laialdaselt rakendatud nn tootjavastutuse printsiipi, mille alusel on tootja või temaga võrdsustatud importija kohustatud hoolitsema jäätmeteks muutunud toote nõuetekohase käitlemise eest. Tootjavastuse printsiip peaks rakenduma ka Eestis pärast uue jäätmeseaduse vastuvõtmist Riigikogu poolt.

Igal juhul maksab käitluse eest lõpptarbija, sest tema on jäätmetetekitaja. Täna teeb ta seda paremini varustatud rehvitöökodades oma rehve vahetades ja vanad rehvid töökotta jättes.

Mitmel pool Euroopas on loodud autorehvitootjaid ja importijaid ühendav organisatsioon, mis vastutab süsteemi toimimise eest ning lisaks raha kogumisele ja jagamisele tegeleb ka arendustöö ja teavitamisega.

Ka Eestis on loodud MTÜ Eesti Rehviliit, mis peaks hakkama tegelema antud probleemi lahendamisega Eestis.

EJKL on igal juhul huvitatud vanade rehvide kogumise ja ümbertöötlemise teemat jätkama kuni töötava süsteemi loomiseni ja ellurakendamiseni.

Autor: Tõnis Mereste

Hetkel kuum