Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti püüab hüpata üle oma varju
Eesti püüab hüpata üle oma varju, riskides tõmmata endale Euroopa Komisjoni teravdatud tähelepanu ja sanktsioonid.
Põhjus sel nädalal paljuräägitud uuest pakendiseaduse eelnõus, mis võtab Eestile ebareaalse kohustuse viia 1. maiks pakendite taaskasutuse määr praeguselt 15 protsendilt 50-le.
Sisuliselt tähendab see, et kohe pärast liitumist saab Eesti hakata liidus silma paistma täitmata lubadustega ning kinnitada oma madala haldussuutlikkusega maa imagot.
Selle riski on riik võtnud täiesti teadlikult, sest ükski asjaga seotud osapool ? kaupmehed, toiduainetootjad ja pakendiühing ei ole pidanud võimalikuks pakendite taaskasutust sel määral ja sellise kiirusega ellu viia. Vastupidi ? nimetatud elualade esindajate liidud on püüdnud pakkuda omi lahendusi, mis antud tähtaega edasi lükkaks. Kuna aga ühinemisläbirääkimiste positsioone hoiti saladuses, ei olnud neilgi võimalik õigeaegselt küsimuse lahendamises kaasa rääkida, läbirääkijate konsulteerimisest rääkimata. Nüüd väidetakse neile, et pakendite taaskasutuse määra tõstmisega pidi Eesti nõustuma, sest meile väga spetsiifilise põlevkivituha ladestamise probleemide lahendamine oleks läinud veelgi kallimaks, samuti olnuks see aeganõudvam.
Seega on riik teinud kompromissi, mis paneb raskesse olukorda toiduainetööstuste konkurentsivõime ja rõhub tarbija rahakotile, kes lõpuks kõige selle eest peab maksma.