7. detsember 2003 kell 22:00

Ettevõtjad peavad tegema poliitilist luuret Brüsselis

Keskkonnaministeeriumi avaldatud pakendiseaduse eelnõu avalikustamine on tekitanud tulise diskussiooni riigi ja ettevõtjate vahel. Jääb mulje, et ettevõtjate esindajad kuulevad eelnõus seatud eesmärkidest ja meetmetest esmakordselt. Kuid kohati on ka tunne, et tegemist on ettevõtjate teadliku arvestusega, sest taaskasutuselevõtu normid olid paika pandud juba 1995. a seaduses ja nende saavutamise tähtaeg on ammu möödas.

Lisaks on ELi direktiiv, millele uus eelnõu toetub, vastu võetud juba 1994. aastal ja liikmesriikides kehtima hakanud 1996. aastast. Seda, et Eesti üleminekuperioodi direktiivile ei saanud, teatakse ka juba ammu.

Seega informatsioon oli ettevõtjatele saadaval pikka aega. Oli võimalik ette aimata, et pakendiseadust muudetakse, ise küsimus on, kas ettevõtjad on seda informatsiooni kasutanud.

Uus pakendiseaduse eelnõu on ajendatud Euroopa Liidu vastavast direktiivist, mis seab liikmesriikidele kohustused pakendijäätmete vältimise osas püstitades ka konkreetsed eesmärgid, milleni tuleb jõuda. Teadupärast ei ole direktiiv otseselt kohaldatav seadusandlik akt, vaid seab liikmesriikidele üksnes normid, milleni tuleb jõuda. Millised meetmed rakendatakse nende normideni jõudmiseks, on juba iga liikmesriigi enda otsustada lähtuvalt siseturul valitsevast olukorrast.

Eelmisel nädalal saatis Eu-roopa Komisjon Parlamenti ja Ministrite Nõukogusse menetluseks järjekordse jäätmekäitlust puudutava direktiivi eelnõu, mis seekord puudutab patareide taaskasutu-selevõtu norme. Kui paljud Eesti ettevõtjad on süvenenud sellesse, millised need normid on ja mis need ettevõtlustegevusele kaasa toovad? Paari aasta pärast jõuab ka see direktiiv Keskkonnaministeeriumi lauale. Kas Eesti ettevõtjad venitavad taas hetkeni, kui ministeerium on direktiivist lähtuvalt oma eelnõu valmis saanud, või asuvad oma huvisid kaitsma juba praegu?

Sisuliselt on ettevõtjad jäänud praegu jänni info õigeaegse kasutamisega, kuna vähe pööratakse tähelepanu poliitilisele luurele ja ennetava teavitussüsteemi olemasolule. Ühe näitena võib tuua ka ranged hügieeninõuded, mille kehtestamine tuli Eesti ettevõtjatele halva üllatusena. Tänaseks on neid nõudeid küll leevendatud, kuna selgus, et Eesti ametnikud on direktiivis seatud normideni jõudmisel valinud Eesti oludele liiga karmid meetmed, kuid õigeaegse informatsiooni omamisega ja proaktiivse tegutsemise korral oleks olnud võimalik ära hoida korstnasse kirjutatud investeeringud kraanikaussidesse ja külmikutesse. Poliitiline luure on seadusandjate tegevuse regulaarne jälgimine, mis võimaldab reageerida ennetavalt majanduskeskkonda mõjutavatele regulatiivsetele muutustele. Poliitiline luure on igasuguse lobitegevuse esimene hädavajalik samm.

Eesti ettevõtjad ja esindusorganisatsioonid omavad poliitilise luure kogemust Eestis, kuid pärast liitumisotsust Euroopa Liiduga on olukord muutunud ning see nõuab uusi teadmisi ja uute süsteemide väljatöötamist. Ligi 80% liikmesriikides tehtavatest majanduslikest otsustest on otseselt või kaudselt mõjutatud Brüsselist. Et seaduseloome protsess ELis on väga pikk, läbides mitmeid erinevaid konsultatsiooni ja kooskõlastamise etappe, on seda võimalik ka pika aja jooksul ette teada. Aasta-aastalt on see protsess muutunud üha läbipaistvamaks ja nii poliitilised dokumendid, eelnõud kui konsultatsioonid on huvipooltele kättesaadavad.

Eesti ettevõtjad peavad uues olukorras poliitilist luuret tegema nii Brüsselis kui Tallinnas üheaegselt. Kui ettevalmistamisel oleva direktiivi põhijooned on teada, saab alustada ettevalmistusi ja konsultatsiooniprotsessi käima lükata. Brüsselis tegutsevad ettevõtjate üle-euroopalised esindusorganisatsioonid, kes kaitsevad kõikide Euroopa Liidu vastava sektori ettevõtjate huve. Kuid üksnes nende peale lootma jääda ei saa, sest nagu juba eelpool sai selgitatud, ei ole direktiiv otseselt kohaldatav, vaid iga liikmesriik peab selle oma õigussüsteemi üle võtma. Seega kui Eesti ettevõtjad saavad Brüsselis oma huve esindada üle-euroopaliste katusorganisatsioonide kaudu, siis paralleelselt tuleb konsultatsiooniprotsessi pidada vastava Eesti ministeeriumiga kodus.

Informatsiooni kättesaadavaks tegemine on küll seadusandja ülesanne, kuid selle kasutamine ehk asjaga kursisolek on ettevõtja ülesanne. Et pakendiseaduse eelnõuga sarnaseid ?üllatusi? ei tekiks, on ettevõtjal vaja välja arendada hästi funktsioneeriv teavitussüsteem, mille kaudu jõuab temani juba seadusloome protsessi alguses vajalik informatsioon seadusandja initsiatiivide kohta.

On arusaadav, et seda teavitussüsteemi ei ole lihtne luua, sest esmajoones nõuab see ELi õigust, institutsioone ja seaduseloome protsessi hästi tundvate spetsialistide olemasolu, kes oskaks vajaliku informatsiooni sellest suurest tulvast üles leida ja tegutsemiseks õige strateegia välja töötada. Kuid ettevõtjad peavad välja arvestama, kas kasulikum on investeerida poliitilisesse luuresse ja ennetustegevusse ning kaasa rääkida otsustusprotsessis, omades selle kaudu ka võimalust regulatiivset keskkonda enda huvides mõjutada või teha tagantjärele suuri investeeringuid uute regulatsioonide tõttu.

Autor: Kristina Kallas

Hetkel kuum