16. detsember 2003 kell 22:00

Riigieelarvest lubatud kokkuhoidu ei paista

2004. a riigieelarve projekti arutelu käigus oli korduvalt juttu valitsuse kokkuhoiupoliitikast. Otsa tegi lahti rahandusminister hr Veskimägi, kes tavapärasel respublikaanlikul kõuehäälel teatas Riigikogu kõnepuldist: nüüd riik lõpetab raiskamise, nüüd peab riik tegutsema efektiivsemalt.

Milles aga seisneb loosunglik päevapoliitiline kokkuhoiuprogramm ja kuidas seda mõõta? Üheks kokkuhoiuprogrammi suureks allikaks on riigiteenistujate või vähemasti neist valdava enamiku palgataseme külmutamine. Palkade külmutamine peaks andma ca 550 mln krooni kokkuhoidu, nii vähemasti kinnitati varasügisel.

Muud kokkuhoiuabinõud on eelarveprojektis erinevalt märgitud: kulude kokkuhoid, kokkuhoiuabinõud vm sõnastus. Mõne ministeeriumi kulude kokkuhoid on lahti kirjutatud ja arusaadavam oma konkreetsetes numbrites, enamiku ministeeriumide puhul on tegemist vaid kõige üldisema jutuga ja mõne ametiasutuse puhul on eelnõu seletuskirjas suisa arusaamatu tekst.

Keskkonnaministeeriumi kokkuhoiukavas on juttu teenistussõidukite kulude vähendamisest aastas tervelt 120 000 krooni võrra. Kui võtta vaid bensiinikulu, teeb see kuus 1000 km vähem sõitmist ? see on vaid sõita mõned korrad pealinnast Raplasse ja Luuale. Aga tegu on ka autode hoolduse, remondi, kindlustus jms kuludega, mis isegi näilisest efektsusest (1000 km/kuus) suurt midagi järele ei jäta. Seega on säästukava küll konkreetne ja numbriline, ent sisult väga tagasihoidlik. Rohkem vist selleks, et kokkuhoiuteema oleks ikka eelnõus eraldi märgitud.

Veel ähmasemad on mitme teise ministeeriumi kokkuhoiuteemad: nt kaitseministeeriumi valitsemisalas taotletakse kokkuhoidu asutuse struktuuri optimeerimise ja kahele asutusele konkursiga soodustingimustel lennupiletite soetamise abil. Välisministeerium kavandab saavutada kulude kokkuhoidu välisesinduste varustamise ja rotatsioonist tulenevate kolimiste logistiliste skeemide ratsionaliseerimise, sidekulude optimeerimisega ja ametiautode vähendamisega ministeeriumis. Aga palju hoiab kaitse- või välisministeerium nii riigi raha kokku, seda seletuskirjast teada ei saagi. Võinuks vähemasti vähendatavate autode arvugi nimetada. Kulude optimeerimine ja ratsionaliseerimine on ministeeriumide igapäevatöö, seega tuleb karta, et majandamises sisuliselt ei muutu midagi.

Lisaks öeldule on riigieelarve seletuskirjas arusaamatuid lauseid, millest ei saa aru ei esimesel, teisel ega kolmandal lugemisel. Lõik siseministeeriumi kokkuhoiukavast: ?Vaatamata lisanduvatele uutele tegevustele on majandamiskulud kavandatud 5,5 väiksemad kui 2003. a. See tuleneb siseministeeriumi kokkuhoiuabinõudest.?

Vaadates tervikuna 2004. a riigieelarve projekti ja selle seletuskirja, tuleb nentida, et paljuräägitud ja paljulubatud riiklikku kokkuhoiupoliitikat aastal 2004 ei olegi või on seda väljendatud mõõdetamatult. Seega ei täida eelarveprojekt sellisel kujul riiklikult vajalikku kokkuhoiuprogrammi ega lootusi, millest rahandusminister nii lootusrikkalt rääkis. Sest tegelik pilt on ju hoopis teistsugune: valitsemiskulud kasvavad 2004. a väga suurel määral ja see pole mingi saladus. Samuti pole saladus seegi, et kevadise koalitsioonilepingu järgi ei või suureneda valitsussektori jooksvad kulud suhtena SKTsse. Paraku on siingi kasv üsna märgatav: kui 2003. a oli see 2,26%, siis 2004 tõuseb see juba 2,9% peale.

Autor: Küllo Arjakas

Hetkel kuum