17. detsember 2003 kell 22:00

Tallinna linnaeelarve probleem on tulud

On jõuluaeg ja on eelarveaeg. Numbreid sajab nagu lund Lapimaal. Emotsioonid ületavad loogilise mõtlemise, aga eelarve kaitsemise teatavas faasis pole selles midagi uut. Kõik eelarvekaitsmised on sarnased. Kaitsjate pool teatab, et see on parim, mis eales on valmis tehtud. Ja teine pool, et midagi hullemat pole nad oma elus veel näinud. See on muutunud klassikaks, raiu või kivisse.

Tallinna probleem pole tegelikult kulud, vaid tulud. Linn vajab stabiilseid jooksvaid tulusid, siis saab ka oma tegevust pikemas perspektiivis planeerida. Stabiilsus tähendab siin selgust riigi maksupoliitikas pikemas perspektiivis ja selle väljundina omavalitsuste tulupoliitikas. Muidu ei saa ühest aastast kaugemale vaadata.

Sel esmaspäeval toimunud Tallinna volikogu rahanduskomisjonis sai Kaupo Reede tõstatud küsimusi (vt ?Korruptsioon on viinud Tallinna pankroti äärele?, 12.12.) lahatud. Kui linn majandusüksusena soovib oma majandustegevust võrrelda teiste omavalitsustega Euroopas või ka erasektoriga, siis peavad arvestuspõhimõtted ja selle alusel tehtud aruanded olema võrreldavad. Muidu jäävad viited, et keegi teine teeb asju odavamalt ja paremini, pelgalt populaarsust püüdvaks loosungiks.

Tekkepõhises eelarves kajastatakse kulu eelarve täitmisena siis, kui see tekib, mitte siis, kui välja makstakse, s.t eelarve määrab, palju võib mingi asutus kohustusi võtta. Kassapõhine eelarve tähendas tegelikult rahavoogude eelarvet. Võrrelda eelarve kassalist täitmist tekkepõhise raamatupidamisega ei olnud lihtne ja arusaadav.

Hea raamatupidamistava eeldab bilanssi, see on õige. Tekkepõhise eelarve juurde peab selgitusena tegelikult kuuluma bilansiprognoos, mitte bilanss ise. See on juba eelarvestamise teema, raamatupidamine kajastab ikkagi toimunud majandustehinguid. Tegelikult oli kaks põhjust, miks seda tänavu ei esitatud. Esiteks peaks järgmisest aastast avalik sektor üle minema uuele raamatupidamisseadusele, samas allkirjastas rahandusminister riigiraamatupidamise üldeeskirjad alles 11. detsembril. Eelarve tegemise hetkel puudus kindlus, milliseks kujunevad järgmisel aastal aruandluse vormid. Teine põhjus oli 2003. a viimase negatiivse lisaeelarve mõjude prognoosimine bilansis kajastatavatele lühiajalistele kohustustele. Kassapõhise eelarve peamine probleem ongi see, et ta piirab väljamakseid (rahavooge), aga mitte kohustusi.

Siin polnud tegemist andmete peitmisega linnavalitsuse poolt, vaid lihtsa põhjusega, et täna ei ole linnas infosüsteemi, mis võimaldaks saada kiiresti kätte vajalikud andmed. Tegelik seis selgub ikkagi järgmise aasta alguses koostatava aastaaruandega. Praegu olnuks tegu prognoosiga ning prognoositud ja hilisemas aruandluses toodud summade erinevuse tekkimine olnuks tõenäoline.

Valla- ja linnaeelarve seaduses on võlakoormusele ja selle teenindamisele kehtestatud kaks piirangut: 60% võlakoormusele ja 20% laenude tagasimaksmisele. Neist esimest piirangut tähtsustatakse üle, kuigi hoopis olulisem peaks olema teine ehk tagasimaksete kriteerium.

2004. a eelarveprojektile lisatud laenukoormuse arvestustes oli 150 mln krooni laenu tagasimakse, eelarves polnud see kajastatud. Nimetatud summa oli kavas selle aasta viimases lisaeelarves ja seotud otseselt Linnahalli müügiga. Linnahalli müügi järel oleks võetud laen tagastatud. Oli võimalik teha 2004. a eelarveprojekt mahus, kus 150 mln kajastunuks nii tuludes kui kuludes või ilma nimetatud summadeta. Kuigi tulemus (müük ja laenu tagasimakse) on sama, on neil sammudel erinev tähendus.

Linnahalli müük lükkub tulevasse aastasse. Seetõttu võttis volikogu rahanduskomisjon seisukoha, et 2004. a eelarve peab kajastama nii Linnahalli müüki kui sellest laekuva raha arvel laenu tagasimakset.

Autor: Ahti Kallaste

Hetkel kuum