Tõnis Arnover • 23. detsember 2003 kell 22:00

Silvio Berlusconi ? Euroopa liider

On jahmatav, kui palju suutis Silvio Berlusconi selle lühikese ajaga fopaasid teha. Olgu see siis Euroopa Parlamendis Saksa sotsiaaldemokraadile Martin Schulzile visatud repliik, et too sobiks suurepäraselt Itaalias vändatavasse filmi natsliku koonduslaagri valvuriks. Või ELi ja Venemaa tippkohtumisel Vladimir Putini oma kaitse alla võtmine väitega, et kõik, mis Venemaa on teinud T?et?eenias või Jukose juhi Mihhail Hodorkovski vahistamisel, on igati seaduslik.

Kõige rohkem on aga muidugi kõneainet pakkunud Itaalia eesistumise lõpetanud ELi hiljutise tippkohtumise läbikukkumine, mille tõttu jäi vastu võtmata Euroopa põhiseaduslik lepe. Vähemalt osalise süü ebaõnnestumise eest pani Rootsi peaminister Göran Persson Berlusconi õlule, öeldes, et too kiirustas kohtumise lõpetamisega, kui aega oli veel terve ööpäev lahendust otsida. ?Härra Berlusconi lahenduseks osutus taskust võetud plekiline salvrätt, kuhu oli kritseldatud paar haledat nalja,? kommenteeris Euroopa Parlamendi liberaalide liider Graham Watson.

Üks põhjusi, miks Berlusconi ELi juhtimisel nii vähetõhus oli, peitub kindlasti ka selles, et ta ei seedivat silmaotsaski oma kaasmaalast, Euroopa Komisjoni esimeest Romano Prodit, kes on lubanud naasta Itaalia poliitikasse. Seetõttu suhtles Berlusconi Prodiga ainult äärmisel vajadusel. Või on õigus hoopis Itaalia tuntuimal poliitikakommentaatoril Eugenio Scalfaril, kes kirjutas La Respubblicas: ?Berlusconi on alati suhtunud Euroopasse üleolevalt ja omakasupüüdlikult. Tema tõeline sümpaatia kuulub Bushi Ameerikale, Putini Venemaale ja Blairi Inglismaale.?

Kõik need negatiivsed arvamused ei ole aga kõigutanud karvavõrdki Berlusconi meelekindlust. ?ELi tippkohtumise läbikukkumisele vaatamata võib Itaalia eesistumisperioodi nimetada triumfiks,? ütles ta Strasbourg?is.

?Kui seda nimetada eduks, siis kuidas defineerida ebaõnnestumist,? ironiseeris Graham Watson.

Kui Berlusconi ei armasta Euroopat ja Euroopa Berlusconit, siis Itaalias on ta nii jumaldatud kui vihatud. Paljude itaallaste arvates on ta teinud üksnes seda, mida iga Itaalia ärimees peab edasijõudmiseks tegema: maksnud igaühele, sealhulgas poliitikutele ja kohtunikele, kellest on talle abi olnud.

Berlusconi hakkas äriga tegelema 60. aastatel ja siirdus poliitikasse 1993. aastal, kui ta asutas partei Forza Italia. Poliitikuna reklaamis ta end self-made-man?ina, kes esindab uut puhast põlvkonda, kellel ei ole midagi pistmist Itaalia korrumpeerunud minevikuga. Ja ometi on 1994. a peale tema ja tema firmade suhtes algatatud tosinkond kohtuasja, kus süüdistusteks on sidemed maffiaga, maksupettused, firma arvete võltsimine ja ametiisikute äraostmine.

Tema esimeseks äriprojektiks oli Milano idaserva rajatud luksuselamurajoon Milano 2. Osa investeeringuid tuli ?veitsist. Itaalia finantsinspektsioon uuris raha liikumist, aga Berlusconil mingit süüd ei leidnud. Tollane finantsinspektsiooni juht Massimo Berruti, kes kuulus Berlusconiga samasse vabamüürlaste looži, on nühuslikult Forza Italia partei esindajana parlamendis.

Milano 2st teenitud rahaga lõi Berlusconi 1978. a valdusfirma Fininvest ja selle 22 tütarfirmat ning alustas suure televisioonigrupi loomist. Aastail 1978?1985 liikus neisse tütarfirmadesse 93,9 miljardit liiri. Osa raha päriolu pole tänini suudetud kindlaks teha, sest Berlusconi keeldub vastuseid andmast. 1997. a väitis üks maffiaga seotud rahandustegelane, et umbes viiendik rahast pärines maffialt, kuid 18 kuud kestnud uurimine tulemusi ei andnud.

Kuue aastaga ehitas Berlusconi üles Itaalia suurima eratelevisioonigrupi, kuhu kuulusid Milanos loodud Canale 5 ning konkurentidelt ostetud Italia 1 ja Rete 4, mille katusfirmaks sai Mediaset.

Tema impeeriumil aitasid tugevneda kaks sotsialistist peaministri Bettino Craxi algatusel vastu võetud seadust. 1984. a seadus päästis tema telejaamad sulgemisest, kui kohalikud võimud süüdistasid neid ebaseaduslikus tegevuses, ja 1990. a seadus tagas Mediasetile koos riikliku telekompaniiga RAI monopoli. Aastail 1991?1992 kanti Craxi kontole offshore-pankades 23 miljardit liiri, raha pärines Fininvesti maksuparadiisis registreeritud tütarfirmadelt.

Samast allikast pärit rahaga ostis Berlusconi muu hulgas osaluse Hispaania telekompaniis Telecinco. Kuna Hispaania võimudel on tekkinud kahtlusi, et Berlusconi jättis Telecincos maksmata umbes 1,25 miljardit krooni makse, siis on lubatud talle esitada vastav süüdistus kohe, kui ta ei ole enam peaminister.

Peale eratelekanalite kuulub Silvio Berlusconile suur kirjastusgrupp Montadori, mille käes on 38% ajakirja- ja 30% raamatuturust ning mis annab välja juhtivat päevalehte Il Giornale. 90. aastate algul konkureeris ta selle ostmisel teise rikka Itaalia ärimehe Carlo De Benedettiga, kellel ta oli juba 1985. a nurja ajanud suure toitlustuskontserni SME ostmise. Berlusconi omandas Montadori, olles väidetavalt maksnud kohtunik Vittorio Mettale 400 miljonit liiri altkäemaksu. Uurijad on selle raha liikumise kindlaks teinud, kuid pole suutnud tuvastada Mettale üleandmist.

Kellegi Salvatore Cancemi tunnistuste põhjal on mitu aastat tulemusteta uuritud Silvio Berlusconi ja tema sõbra Marcello Dell?Utri sidemeid maffiaga. Dell?Utri kuulub Forza Italia liikmena parlamenti. Teinegi Berlusconi hea sõber advokaat Cesare Previti, kes oli tema eelmises kabinetis kaitseminister, on kohtus kahel korral korruptsioonis süüdi mõistetud, kuid apellatsioonide esitamise tõttu endiselt vaba.

Ehkki ka Berlusconi ise on mõnes asjas süüdi jäänud, näiteks pistise andmise ja partei ebaseadusliku rahastamise eest 1998. a mõistetud 33kuuline vanglakaristus, mille ta on edasi kaevanud, on aidanud tal terve nahaga pääseda Itaalia kohtusüsteemi eripära. Nimelt saab kohtualune lõpliku otsuse siis, kui kõik tema kohtuprotsessid on lõppenud ja apellatsioonid lahendatud. Senise käigu järgi otsustades kestavad need aastakümneid, lisaks võttis tema valitsus sel aastal vastu seaduse, mis tagab talle peaministrina puutumatuse 2006. aastani.

Kui ajakirjandus ja kohtud julgesid selle seaduse vastu protestida, ütles ta: ?Kurb, kui 85% pressist on vasakpoolne ning kohtusüsteem politiseeritud, mis ei lase kohtunikel langetada objektiivseid otsuseid.?

Itaalia ajakirjandusest hoopis järjekindlamalt on Berlusconi tegevust paljastanud Briti majandusajakiri Economist, kust on võetud ka mitmed eelpooltoodud näited.

Hetkel kuum