Omavalitsuste rahastamist tuleb muuta

Kohalike omavalitsuste rahastamise süsteem, mis on otseselt sõltuv kodanike sissekirjutusest, on tinginud omavalitsuste vahelise konkurentsi. Praeguseks on see võtnud juba haiglase kuju ? sissekirjutust pakutakse nagu äriteenust reklaami abil. Vallad ja linnad ei ole äriühingud, kes peaksid omavahel võistlema ja naabritelt raha ära tõmbama. Kui näiteks inimene otsustab ennast mõnest väikesest vallast välja kirjutada ja mingi basseini- või bussipileti eest Tartu või Tallinna elanikuks registreerida, siis selles protsessis võidab suur linn ja kaotab väike vald.

Taolisi kampaaniaid saavad korraldada ainult suured omavalitsused, kellel on inimestele midagi pakkuda. Järelikult ? kus on, sinna tuleb juurde, ja sealt kus pole üldse või on vähe, võetakse ära seegi, mis on. Tegemist null-summa mänguga.

Naljakas on veel see, et vett on sogasemaks teinud riik ise - hiljutise õppetoetuste seaduse näol. Põhimõtteliselt pole seadusel midagi viga, kui välja arvata lisatoetust puudutav punkt, mille järgi saavad omavalitsusüksusest väljaspool elavad tudengid lisatoetust.

Riik soodustab raha eest tudengite linnast välja kirjutamist, linnad näevad aga omakorda vaeva, et kadunud hingi tagasi meelitada. Riik mõtleb välja süsteemi, mis sunnib omavalitsusi üksteise vastu töötama. Samas on riigi ülesanne sellist situatsiooni vältida või selle tekkimisel lahendada. Oleks aeg mõista, et mida rohkem on tulude jagamine sõltuv inimese registreeritud elukohast, seda suuremaks muutuvad regioonide erinevused, seda vähem on riigil võimalusi eelisarendada mõnda kiratsevat valda või maakonda ja seda vähem saab rääkida tasakaalustatud regionaalarengust.

Riigi peamine funktsioon on ümberjagamine kõiksugu avalike teenuste pakkumise läbi. Kohtadel teostavad seda funktsiooni kohalikud omavalitsused ning raha nende funktsioonide tarbeks peab tulema peamiselt kohalike inimeste tulumaksust. Kui aga omavalitsused peavad omavahel selle raha nimel võitlema, siis jääb kaotajal avaliku teenuse (näiteks hariduse) pakkumise võimalusi vähemaks. On valdkondi, kus turumajanduse põhimõtted ei vii üritust edasi. Järelikult on ühes koolis kehvemad tingimused kui mõnes teises. Kokkuvõttes see riigile kasu ei too. Üksikute omavalitsuste huve aetakse taga, eirates samal ajal riigi kui terviku huve.

Mis oleks lahendus? Kindlasti tuleks lõpetada olukord, kus üle poole üksikisiku tulumaksust on valla või linna jaoks peamine sissetulekuallikas ja selle kättesaamine teiste omavalitsuse arvelt on justkui äriidee. Raha jaotamine peaks muutuma funktsioonipõhiseks ehk siis omavalitsused saaksid ressursse vastavalt sellele, mis funktsioonid on riik neile andnud. Kui praegu räägitakse haldusreformi juures peamiselt valdade ühinemisest, siis võiks mõelda ka asja sisulisema poole peale. Vastasel juhul on arusaamatu vajadus regionaalpoliitikaga tegeleva siseministri järgi.

Autor: Lauri Matsulevitsh