Konservnaeruta kontor

Miks meid ei üllata, et Ameerika komöödiasarjades ütleb või teeb mõni tegelane iga kümnekonna sekundi järel midagi, mille peale kostab telerist nähtamatu publiku pöörane reaktsioon ? canned laughter ehk konservnaer?

Lõppenud aastast jääb televisiooni ajalukku üks kurb sündmus. Charles Douglass, mees, kes poole sajandi eest leiutas telesaadete tarbeks salvestatud publikureaktsioonide masina ehk ?naerukasti?, suri möödunud kevadel 93 aasta vanuses. Tema loodud kirjutusmasina välimusega riistapuu abil hakati kogu maailma televaatajatele õpetama, mille üle tuleb naerda. Tehnoloogia on aastakümnete jooksul arenenud, naerud on muutunud, tehtud digitaalseks, aga telekomöödia ?naeruhariduslik? traditsioon on jäänud kindlalt püsima.

Meil Eestiski umbes aastakümne jooksul telerist saadud ?naerukoolitust? silmas pidades on mõistetav, et kuigi konservnaeruvaba komöödiasari ?Kontor? on saanud kriitikutelt ohtralt kõrgeid auhindu, on tavalisel televaatajal seda imelihtne vihata. Kontorist tuleb hiilgavalt valusat huumorit, mis nõuab vaatajalt pingutust. Seal sündiv nali ei karga hoobilt näkku, vaid hargneb aegamööda lahti mööda ebamugavaid pause ning tegelaste kummaliselt kohmetunud pilke kaamera (ja ühtlasi teleri ees istuja) suunas.

?Kontor? on sari, mida iga büroojuht võiks kasutada praktilise õppematerjalina. Keskastme juht Brent püüab meeleheitlikult olla alluvate poolt armastatud enesekindel elu- ja naljamees, kuid tema ponnistuste tulemusena peetakse teada tüütuks, ninatargaks ja rumalaks. Selline ülemus päriselus kedagi naerma ei aja ning seepärast ongi konservnaeruta ?Kontorist?, justkui õppevideost, mõistlik ammutada juhtimisalast konservtarkust. Nupukast televaatajast võib nii saada leidur, kes teeb endale telerist ?tarkusekasti?.

Autor: Sten Hansson