Investeerimine läheb maksma

Investorid otsivad paikkonda, kus kulud on madalad ja tulutoovus kõrge. Samas on iga paikkond huvitatud investeeringutest ja tööhõive ning sissetulekute suurendamisest. Kulud tekivad juba projektieelses staadiumis ning nende suurusest peaksid olema huvitatud peale investori enda ka kohalik omavalitsus ja riik tervikuna. Paraku on investeeringuarvutustes projektieelsetele kuludele seni vähe tähelepanu pööratud, piirdutakse vaid pöördumatute kulude käsitlemisega. Mõnikord on raske vahet teha projektieelsete ja pöördumatute kulude vahel. Kui on raskusi kulude piiritlemisega, siis on raskusi ka nende finantseerimise korraldamisega.

Pöördumatud kulud on kulud, mis tekivad investoril, kui ta õpib tundma investeerimiskeskkonda, ületab sisenemisbarjääre, vormistab dokumente ning ületab bürokraatiat seoses projektijuhtimisega. Laiemas käsitluses hõlmavad pöördumatud kulud tehingukulusid, aga ka asukoha, ajamomendi või ettevõtte iseärasustega seotud kulusid. Kõiki neid kulusid finantseerib ennekõike investor ise, kuid Eesti tingimustes see päris nii olla ei tohiks. Kui regioon on huvitatud investeeringutest, on selge, et osa kuludest peab kandma kohalik omavalitsus või riik koos investoriga. Probleemiks jääb, kuidas seda korraldada nii, et tehtud kulud tasuksid end ära nii investorile kui ka kohalikule omavalitsusele. Oleme püüdnud projektieelsete ja pöördumatute kulude taset määrata Eestis tervikuna ja üksikuis regioonides.

Projektieelses staadiumis tekivad kulud investori büroo ülalpidamise, majandusinfo läbitöötamise, tulevikusuundumiste prognoosimisega. Investor vajab siin tugevat toetust avalikult sektorilt, mis arendab ettevõtjale vajaliku andmebaasi ja sotsiaalmajandusliku infrastruktuuri. Need kulud moodustavad ligikaudu 10% projekti maksumusest, Lõuna-Eestis isegi 15% ja enam. Projektieelne staadium peab olema võimalikult lühike, sest nendel investeeringutel praktiliselt puudub tootlus. Projektieelseid kulusid finantseeritakse nii laenu- kui omakapitali arvelt. Laenudelt maksame intresse ja vaevalt omanikki lepib nulltulususega. Leidlikkust vajab finantseerimis- ja osalusskeemide leidmine. Majanduspraktikas on näiteid, kus omavalitsus saab rajatavas ettevõttes osanikuks kantud projektieelsete kulude summa suuruses. Osaluse suurus võib olla isegi kuni 8% ettevõtte omakapitalist.

Eriti keerukaks probleemiks jääb infrastruktuur ja oskustööjõu värbamine paikkonda, nt Kagu-Eestisse. Vajaliku tööjõu välja- või ümberõpet tuleb seostada projektieelsete kuludega. Kuna taolised ettevõtted vajavad suhteliselt vähe oskustöölisi, on mõeldav nende sissetoomine koos rajatava ettevõttega. Aastate möödudes hakkaksid neid asendama omad oskustöölised. On ka võimalik, et regioon koostab investeerimisprojektide portfelli, mis arvestab antud paikkonna eripära.

Vambola Raudsepp on Tartu Ülikooli ärirahanduse ja investeeringute õppetooli professor

Autor: Vambola Raudsepp