Maksupoliitika muutmine nõuab head põhjendust

Eesti valitsuse võimalused majanduse suunamiseks piirduvad valdavalt maksupoliitikaga kitsamas ning fiskaalpoliitikaga (ehk ümberjagamisega) laiemas mõttes. Ressursside ümberjagamisele on suunatud riiklik eluasemepoliitika, mis sisaldab eluasemelaenu intresside maksuvabastust ning KredExi tagatisi. See sotsiaalpoliitiline pakett toetab keskklassi elamistingimuste parandamisel.

Viimaste aastate kiire sissetulekute kasv ning madalad intressid on muutnud laenuvõimelisteks üha suurema arvu peredest. Kestev majanduskasv on lisanud tuleviku suhtes tubli annuse optimismi, mis julgustab laenumahtusid suurendama ja laenuperioode pikendama. Riigi majanduspoliitika eluasemetoetuste kaudu võimendab praegu positiivset tsüklit kinnisvaraturul, suunates veelgi rohkem vahendeid valdkonda, mis niigi soodsa majanduskeskkonna tõttu tugevat kasvu naudib.

Tsüklit tugevdavat majanduspoliitikat taunitakse, sest majanduspoliitika eesmärk on tasakaalustatud ja jätkusuutlik areng. Kas muutub aga eelnev pilt, kui asetaks riigi eluasemepoliitika laiemasse makromajanduslikku konteksti? Vaatamata pidevalt süstitud optimismile, et jooksevkonto defitsiit kohe väheneb, kuna otseinvesteeringute maht on suur ja impordis domineerivad tootmisvahendid, pole see lootus täitunud.

Madalseis eksportturgudel ning euro tugevnemine on pärssinud ekspordi kasvu. Eesti ekspordi kasv on viimase paari aasta jooksul jäänud alla teiste Euroopa Liidu kandidaatriikide ekspordi kasvule. Ehk riikidele, kes on meie konkurendid eksportturgudel ja otseinvesteeringute turul.

Antitsükliline majanduspoliitika madala välisnõudluse faasis oleks suunatud sisenõudluse turgutamisele. Sobivaimad majandusharud, mida majanduspoliitika peaks täna toetama, on eelkõige need, kus väärtuse loomine toimub suuremas osas kohapeal. Eluasemega seonduvad sektorid sobivad selleks suurepäraselt. Ehitusteenust osutavad kohalikud ettevõtted, ehitusmaterjalide tööstus on Eestis hästi arenenud, suure osa eluaseme sisustusest võib kohalikelt tootjatelt hankida. Seega on eluasemeturu turgutamine sobiv antitsüklilise majanduspoliitika teostamiseks. Tegu on intensiivselt tööjõudu kasutavate tööstusharudega, mis suurendavad tööhõivet - topelt sotsiaalpoliitiline efekt lisaks.

Jõuan vastuoluni majanduspoliitikas: ühest küljest võimendab eluasemepoliitika positiivset tsüklit laenuturul, mille negatiivsed tagajärjed on eraisikute laenukoormuse kasv, välisraha sissevool ja kinnisvarahindade tõus. Teisalt tugevdab see sisemaist nõudlust ehk elavdab majandust olukorras, kus välisnõudlus on madalseisus. Poliitika muutmiseks peavad olema seega head põhjused. Lisaks eelnevale on eriti maksupoliitika valdkond, mis peaks olema rajatud pikaajalisele stabiilsusele.

Analüütikud prognoosivad intresside tõusu ja ELi majanduse tugevnemist ehk välisnõudluse kasvu. Kui intressid tõusevad, on oht, et eluasemelaenu intresside maksuvabastuse kaotamine ajastatakse valesti. Intresside tõus ning selle võimendamine maksuvabastuse kaotamise kaudu põhjustab raskusi piiripeale laenanud leibkondadele. KredExi garantii kaotamine selliseid raskusi ei põhjustaks. Samuti võib KredEx omada isegi suuremat mõju laenamisele kui maksuvabastus ning on sellisel juhul majanduspoliitiliselt tugevam instrument laenubuumi pidurdamiseks.

Enne otsustamist tuleks analüüsida, kuidas võiks pered kulutada raha, mis pärast riiklikust garantiist loobumist eluaseme soetamiseks kohe kulutada ei saa. Kui perel on tõsine plaan uus eluase soetada, jätkatakse kogumist, kuni vajalik omafinantseering on koos. Selline käitumine oleks majandusele kasulik, sest suurendaks kohalikku investeerimisressurssi ning vähendaks vajadust välismaalt laenata. Võimalik aga, et säästud kulutatakse hoopis uuele importkodutehnikale, puhkusereisiks välismaale või vahetatakse auto paar aastat uuema vastu.

Pikemas perspektiivis sõltub Eesti konkurentsivõime tööjõu kvalifikatsioonist ja haridustasemest. Ekspordi kasvu allajäämine teistele ELiga liituvatele riikidele võib olla ohu märgiks, et tööjõu hinna ja tootlikkuse suhe on paigast ära. Lisame fakti, et Eesti kulutab teadus- ja arendustegevusele oluliselt vähem kui ELi liikmed, jäädes alla ka liituvate riikide keskmisele. Samas peaks eurorahade oodatav suur sissevool lähiaastatel majandust oluliselt aitama. Kas sellises taustsüsteemis tasuks riigil loobuda elusasemelaenu intresside maksuvabastusest? Vabanenud, kuigi napid, vahendid saaks suunata hariduse ja teaduse arengusse, et kindlustada Eesti konkurentsivõimet pikemas perspektiivis.

Eluasemepoliitika muutmine võib kaasa tuua soovimatud efektid: loobutakse sotsiaalpoliitilisest eesmärgist, majanduskasv pidurdub ja risk avaldada soovimatut mõju intresside tõusu korral. Positiivse poole peale jäävad võimaliku rahapoliitilise riski ärahoidmine ja näpuotsatäis vahendeid konkurentsivõime tugevdamiseks edaspidi.

Autor: Olavi Grünvald