Vanajuur lükkab projekte käima

1990ndate esimesele poolele oli iseloomulik, et ametit valides ei tehtud väga pikaajalisi plaane. Õppides Norras keelt ja teatridramaturgiat, sain ühel hetkel aru, et Eesti ei vaja järjekordset kehva näitlejat.

Koju jõudes asusin õppima EBSis ning kuna õpperaha pidin ise teenima, siis otsisin sobivat töökohta kontaktmessil Võti Tulevikku. Sealt saingi pakkumise hakata tööle Virumaa Kommertspangas EVP-tellerina. Üsna peagi sain väärtpaberiosakonna vanemmaakleriks.

Kõigilt inimestelt tasub õppida ? see teebki tugevaks ja edukaks, kui oskad näha enda ümber mitte ainult esmamuljeid, vaid ka inimeste üksikuid tugevusi ja nõrkusi. Sihikindla eesmärgi poole rühkijana on eeskujuks kindlasti Andrus Veerpalu, kes ka halvimatel hetkedel ei andud alla. Inimeste juhtimise ja müügi alal olen palju õppinud Spencer Johnsonilt ja Zig Ziglarilt.

Hindan väga kõrgelt ka oma hea klubivenna Peep Vainu oskust teha rasked ja keerulised asjad lihtsaks ja iseenesestmõistetavaks ning tuletada inimestele meelde, et kõik tööriistad on meil enda aitamiseks olemas, tuleb lihtsalt astuda esimene samm.

1996. aasta suvel ootasime kannatamatult börsi tegevuse algust ? meie toonase arusaamise kohaselt pidi see tähendama rahaveski tööle hakkamist. Olin teinud ära väärtpaberimaakleri eksamid, tundsin olemasolevaid seadusi, aga põhilised investeerimisalased seosed ja tarkused ammutasin siiski kirjasõnast.

Toonastel börsimaakleritel oli selles mõttes raske, et polnud kellegi teise vigadest õppida. Seega pidime ise vigu tegema ja neist siis võimalikult kiiresti õppust võtma.

Põhiline oli toona julgus otsuseid vastu võtta ning oskus enesekriitiliselt tehtud otsuseid hinnata. Kuna aga kuni 1997. aasta sügiseni läks börs pidevalt üles, oli siiski üpris lihtne pärivoolu ujuda.

Kokkuvõttes oli see kogemus intellektuaalselt rikastav. See oli küll hästi närviline, aga kogemuste poolest väga huvitav aeg ? siis tuli kõige rohkem läbida nn Ameerika mägesid. Muidugi arvati ka buumi ajal, et langus tuleb, aga selle tegelikku ulatust ja mitmekordsust ei osanud siiski enamik aimatagi.

Paljud investorid tulid ju poole languse peal börsile tagasi, sest kujutleti, et põhi on käes. Paljud ei taha tänagi veel oma toonastest kaotustest eriti pikalt rääkida.

Börsikriisini viis inimlik soov kiirelt rikkaks saada. Toona märgiti näiteks pangalaenutaotlustes lisasissetulekuna spekuleerimist väärtpaberibörsil. Ja kui igaüks hakkab tegelema väärtpaberitega, peab süsteem ühel hetkel ka üle kuumenema. Ning ega 21aastase maakleri ja esimese raha maitse suhu saanud investori kohtumine ei saanudki midagi head tõotada. Täna tulevad neid aegu meenutades küll suisa värinad peale.

Olin viie aasta jooksul teinud läbi väärtpaberituru kogu arengutsükli alates börsi loomisest kuni selle kriisini. Loomulikult tekkis seejärel huvi ka panganduse muude valdkondade vastu. Mäletan, et sajandivahetuse internetibuumi ajal olin juba üpris skeptiline ja püüdsin investoreid pigem tagasi hoida dotcom?idesse raha matmisest. Tegelesin palju enda teoreetilise harimisega, lugesin raamatuid, kogusin teadmisi. Ühtlasi tekkis mul soov tegeleda rohkem inimeste, mitte numbritega. See langes ühte turul tekkinud vajadusega privaatpanganduse järele.

Kuna mitmed ettevõtted müüdi, tekkis paljudel eestlastel kapitali, mida tuli hakata mõistlikult paigutama. Pankadelt sooviti mitte ainult häid intresse, vaid ka sõltumatut kõrvaltvaatajat-analüütikut, kes aitaks inimese rahaasju stressivabalt lahendada.

Ühel hetkel kerkis küsimus: kas olla jäägitult pankur või on mul ka muud huvid? Tundsin selgelt, et vajan ka juhtimiskogemusi, ning eeskätt sellest lähtuvalt võtsin vastu pakkumise hakata tegelema töötuskindlustuse ning töötukassa finantssüsteemi väljatöötamisega.

Pilt, mis mulle enne tööleminekut töötukassast maaliti, oli põnev. See tekitas tugeva tõmbe end proovile panna. Sealseid finantslahendusi luues tuli paratamatult läbi mõelda ka IT-lahendused, panna paika ranged kontrollmeetmed.

Sampo pakkus mulle uut ja huvitavat tööd ? ehitada üles kogu privaatpanganduse süsteem.

Mulle meeldib projekte käivitada, olla millegi uue looja. Soov midagi teha viib alati selleni, et töö tulemusteni jõudmine toob kaasa valiku, mida edasi teha. Õnneks on Sampos töövaldkond lai ja perspektiivne ? tunnen, et saan siin kogu oma potentsiaali realiseerida.

Kindlasti on see oluliselt muutunud. 21aastane Vanajuur oli tegelikult hoopis agressiivsem ja impulsiivsem, täna olen oma perekonnanime tähendusele lähedasema hoiakuga.

Mart Meerits, Ühispanga Varahalduse ASi juhataja

Kuigi oleme Tõnu Vanajuurega koolivennad, õppisime üksteist paremini tundma, kui alustasime maaklerikarjääri Virumaa Forekspangas. Võrreldes algusaastatega on Tõnu muutunud tasakaalukamaks. Oma jälje tema juhtimiskogemusse on kindlasti jätnud töö töötukassas. See kogemus oli tema täiuslikus kogemustepakis seni puudunud komponent.

Töötajana on ta aga juhile väga mugav, kuna ta leiab ise motivatsiooni. Ehk teisisõnu on tal loomupäraselt sees saavutusvajadus. Arenguga pole õnneks Tõnu kaotanud oma optimistlikku ellusuhtumist ja analüüsivõimet. Nõrkusena võiks nimetada ehk seda, et ta on liiga paindlik ehk adapteerub olukorraga; teeb oma karjääris liigseid kompromisse.

Autor: Tiina Kass