Haiti ? kõrvalepõige sissetallatud turismirajalt

Selgus, et selle raha eest ei tehta veel midagi. Vaeses riigis tuleb turiste ümbritsevaid horde kinni maksta rohkem, kui oskaks arvata. Juba piiril pidid heausksed reisijad kõigepealt loovutama 35 dollarit, žurnaali kanti nad piiriületusel 10 dollari eest. Kõik kiskus tihti tragikoomiliseks, kuid sellist eksootikat, mida mustanahaliste riik oma vaesuses siiski pakub, tavalises turisti kuurortis ei kohta.

Aivar lendas nagu paljud teisedki turistid Soomest t?arterlennuga Dominikaani, kuid seal hakkas teda huvitama turistikaartidel märkimata naaberriik Haiti. Isegi linnu ja teid ei paistnud teisel pool piiri olevat. Neljakesi ületati piir heaoluriigi ja maailma vaeseimate hulka kuuluva maa vahel ning seiklusi jagus lõbusatest ohtlikeni.

Haiti asub Dominikaaniga samal saarel. Just Haiti poolel pani jala maha ka Kolumbus 1492. a, kui Ameerika avastas. See rannariba, kus Kolumbuse maaletulekut märgib rist ning lisaks kohalikud voodoo-ekskursioonid, ongi kaks tõmbenumbrit, mis seiklushimulisi turiste turvalistelt plaažidelt Dominikaani naaberriigi juurde meelitab.

Haiti piir koosnes suurtest väravatest, nende taga oli jõgi ja teisel kaldal Haiti. ?Kõõlusime tund aega piiril, ootasime, et keegi tegeleks meiega. Varsti tulidki mehed. Isetehtud giidipiletitega,? meenutab Aivar. Kellegi rohmakas käsi oli käsitsi väljalõigatud foto veel piletile kinnitanud. Tehti selgeks, et teisel pool piiri peab auto rentima. Giid ise tahtis 20?30 dollarit päevas.

Ühepäevase voodoo-reisiga saab Haitile kiire tiiru peale teha ka ööbimiseta. Lääne turist peakski seal ööbimist vältima ? seedimine ei pruugi suurenenud bakterirünnakuga toime tulla ja öömajad pole ka kõige turvalisemad. Mustanahaliste müstiliste uskumustega seotud voodoo-rituaale jälgima sõidetakse ühepäevasel reisil läbi Cap Haiti linna, kus mäe otsas asub vana kuningakindlus.

Hommikul oli neljane reisiseltskond valmis seiklusteks ja asus kokkulepitud ajal piiri ületama. Puudus aga giid. Kui ta rohkem kui poole tunni pärast saabus, selgus, et on üks saar, kaks riiki ning kaks ajavööndit. Turistidele sellest keegi aga ei räägi.

Piiripunktis sai jälgida kahe riigi kaubavahetust: Haiti poolelt tuldi munarestidega, mida kanti traditsiooniliselt pea peal. Tagasi mindi kummaliste kamakatega, mis olid kotiriide sisse mähitud. Selgus, et Haitisse eksporditi kärude viisi jääd. Elekter pole maailma vaeseimate hulka kuuluvas riigis igapäevane, seepärast tuli külmkappide asemel jääkamakaid kasutada, jäämeisterdamist aga sai lubada endale elektrifitseeritud naaberriik Dominikaan.

?Piiril oli oluline, et sinult kümme dollarit kätte saada,? kirjeldab Aivar piiriformaalsusi. Arvuteid polnud, nimi kirjutati päevinäinud päevikusse. Kui eeldada, et teisel pool piiri on kõik hirmus odav, siis see mõte osutus valeks kohe autot rentima asudes. Odav hind tuleb välja võidelda. 70 km läbimiseks pakuti autot esialgu 100 dollari eest.

?Saime hinna poole peale kaubelda, rentisime Toyota džiibi ja istusime selle kasti,? kirjeldab Aivar seikluste algust. Esimese peatuse tegi rendiauto juht, kes paistis olevat kohalik rikas, bensiinijaamas. Seal arveldati kütusega kolmeliitristes plastpudelites. Teele jäävatest poodidest sai veel osta vaid vett, muud ei julgenud reisiseltskond kaasa võtta. Elekter oli enamasti küla rikkaima juures, diiselgeneraatoriga ühendatud telekat käis õhtuti kogu külarahvas vaatamas.

Haiti kuninga residentsi juurde viival teel olid 40?50 inimest juba turistide saabumiseks valmis. ?Meie olimegi ainukesed saabujad, kellele kogu see kamp tahtis giidiks hakata,? meenutab Aivar kauplemist, mis siis lahti läks. Et sellest pääseda, otsustas seltskond jala lossi poole vantsima hakata. ?Ei-ei, meil on selle jaoks hobused,? peatati nad resoluutselt. Lõpuks sai iga lääne turist isikliku hobuse ning lisaks veel hobusetõmbaja, hobuselükkaja ja mitu saatjat-giidi. Üleval, 3,5 kilomeetri pikkuse mägitee lõpus ootas saabujaid kokakoola, mille hind küll vaesele maale kohane polnud. Selgus, nüüd tuleb kõigile saatjaile jook välja teha. Osa olid vaid selle joogi pärast üles mäkke vantsinud. Lisaks parseldati turistidele maha kookosest kõristid, 25 krooni tükk. Suveniir, öeldi asjale juurde.

Kuningas on haitilastele püha ja vabaduse sümbol. Tema lossi, mida ehitasid 40 000 orja, säilitatakse ja see on ka üks suurimaid vaatamisväärsusi riigis. Selleks, et eksponeeritud kahureid ja nende kuule laiali ei veetaks, oli neile võre ümber keevitatud.

Edasi Cap Haiti poole suundudes läksid teed laiemaks ja teeääred räpasemaks. Suur kottidega turg tee ääres oli söeturg ? kuna elektrit pole, siis süsi on eluks hädavajalik. Inimesed ja autod on kõikjal söega koos. Loomi saarel pole, need on ära söödud. Ka loodus on üsna kuivanud.

?Kell oli pool seitse, kui kell seitse suletavasse piiripunkti jõudsime, kuid piir oli juba kinni,? kirjeldab Aivar viimast seiklust Dominikaani naaberriigist tagasipääsemisel. Kuid lahendusi on iga olukorra jaoks: riike lahutas vaid kitsuke jõenire ja reisiseltskond otsustas selle omal jalal ületada. Kohalikud pesid piirijões pesu ja naersid. Eriti siis, kui peened turistid kaldast alla ronides mutta kukkusid. Väikse taskuraha eest lubati piiriületajad seljas teisele kaldale viia, seal aga kontrolliti, kes need sellised on, et niimoodi üle piiri tulevad. Tegelikult huvitas jälle vaid 10 dollari kättesaamine, kuid ühte seltskonnast üle piiri ei lastud. ?Üks meist olevat kolumblase nägu, teda taheti tagasi saata,? räägib Aivar.

Kuigi vintsutusi Haitis jagus, meeldis Aivarile, et ühe reisi jooksul sai näha tohutut kontrasti. Arenenud turismimaalt Dominikaanist saab samal saarel asuvasse maailma vaeseimate hulka kuuluvasse riiki vaid 60 dollariga, kuid tegelikud kulutused võivad osutuda hoopis suuremateks. ?Kui keegi ikka sind väga aitab Haitil, siis ta tahab selle eest raha ka,? põhjendab Aivar. Ja mõistagi võib juhtuda, et aitamatagi see raha turistilt lihtsalt ära võetakse