Haiti ? kõrvalepõige sissetallatud turismirajalt

Haiti piir koosnes suurtest väravatest, nende taga oli jõgi ja teisel kaldal Haiti. ?Kõõlusime tund aega piiril, ootasime, et keegi tegeleks meiega. Varsti tulidki mehed. Isetehtud giidipiletitega,? meenutab Aivar. Kellegi rohmakas käsi oli käsitsi väljalõigatud foto veel piletile kinnitanud. Tehti selgeks, et teisel pool piiri peab auto rentima. Giid ise tahtis 20?30 dollarit päevas.

Ühepäevase voodoo-reisiga saab Haitile kiire tiiru peale teha ka ööbimiseta. Lääne turist peakski seal ööbimist vältima ? seedimine ei pruugi suurenenud bakterirünnakuga toime tulla ja öömajad pole ka kõige turvalisemad. Mustanahaliste müstiliste uskumustega seotud voodoo-rituaale jälgima sõidetakse ühepäevasel reisil läbi Cap Haiti linna, kus mäe otsas asub vana kuningakindlus.

Hommikul oli neljane reisiseltskond valmis seiklusteks ja asus kokkulepitud ajal piiri ületama. Puudus aga giid. Kui ta rohkem kui poole tunni pärast saabus, selgus, et on üks saar, kaks riiki ning kaks ajavööndit. Turistidele sellest keegi aga ei räägi.

Piiripunktis sai jälgida kahe riigi kaubavahetust: Haiti poolelt tuldi munarestidega, mida kanti traditsiooniliselt pea peal. Tagasi mindi kummaliste kamakatega, mis olid kotiriide sisse mähitud. Selgus, et Haitisse eksporditi kärude viisi jääd. Elekter pole maailma vaeseimate hulka kuuluvas riigis igapäevane, seepärast tuli külmkappide asemel jääkamakaid kasutada, jäämeisterdamist aga sai lubada endale elektrifitseeritud naaberriik Dominikaan.

?Piiril oli oluline, et sinult kümme dollarit kätte saada,? kirjeldab Aivar piiriformaalsusi. Arvuteid polnud, nimi kirjutati päevinäinud päevikusse. Kui eeldada, et teisel pool piiri on kõik hirmus odav, siis see mõte osutus valeks kohe autot rentima asudes. Odav hind tuleb välja võidelda. 70 km läbimiseks pakuti autot esialgu 100 dollari eest.

?Saime hinna poole peale kaubelda, rentisime Toyota džiibi ja istusime selle kasti,? kirjeldab Aivar seikluste algust. Esimese peatuse tegi rendiauto juht, kes paistis olevat kohalik rikas, bensiinijaamas. Seal arveldati kütusega kolmeliitristes plastpudelites. Teele jäävatest poodidest sai veel osta vaid vett, muud ei julgenud reisiseltskond kaasa võtta. Elekter oli enamasti küla rikkaima juures, diiselgeneraatoriga ühendatud telekat käis õhtuti kogu külarahvas vaatamas.

Haiti kuninga residentsi juurde viival teel olid 40?50 inimest juba turistide saabumiseks valmis. ?Meie olimegi ainukesed saabujad, kellele kogu see kamp tahtis giidiks hakata,? meenutab Aivar kauplemist, mis siis lahti läks. Et sellest pääseda, otsustas seltskond jala lossi poole vantsima hakata. ?Ei-ei, meil on selle jaoks hobused,? peatati nad resoluutselt. Lõpuks sai iga lääne turist isikliku hobuse ning lisaks veel hobusetõmbaja, hobuselükkaja ja mitu saatjat-giidi. Üleval, 3,5 kilomeetri pikkuse mägitee lõpus ootas saabujaid kokakoola, mille hind küll vaesele maale kohane polnud. Selgus, nüüd tuleb kõigile saatjaile jook välja teha. Osa olid vaid selle joogi pärast üles mäkke vantsinud. Lisaks parseldati turistidele maha kookosest kõristid, 25 krooni tükk. Suveniir, öeldi asjale juurde.

Kuningas on haitilastele püha ja vabaduse sümbol. Tema lossi, mida ehitasid 40 000 orja, säilitatakse ja see on ka üks suurimaid vaatamisväärsusi riigis. Selleks, et eksponeeritud kahureid ja nende kuule laiali ei veetaks, oli neile võre ümber keevitatud.