Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kõike aina rohkem
Rohkelt kärbseid, õitsvaid toore liha tükke ning seinatäis tualettpaberist roosinupukesi paelub tähelepanu eelkõige graafikuna tuntud Urmas Viigi väljapanekul ?Rokokokoo?.
Kas paberroosid lõhnavad? Loomulikult, kuid alati ei pruugi see olla roosilõhn ning mitte iga kord ei pruugi roos olla roos ? sellised mõtted tekkisid vaadates seinatäit värvilisi efektsena mõjuvaid õiekesi.
Kõike, mida Urmas Viigi näitusel eksponeeritakse, võib iseloomustada sõnaga palju. Palju roose, palju kärbseid, palju näoprofiile. Näituse pealkiri ?Rokokokoo? aga lubabki eeldada lopsakust ja lihtsast midagi enamat. Selles peitub iroonia, irve tarbijalikule super-hüpermarketi kummardamisele, viidates materiaalsete asjade meeletu ja valimatu kokkuajamise mõttetusele.
Väljapanek annab kahejalgsetele mõtteainet oma elukorralduse üle ning paneb imestama, kuidas tarbimisühiskonna jälgimine kunstniku loomingule mõjuda võib. Loomulikult ei ole see ainus näituseruumis liikvel olev mõtteiva ? teised tähendused tuleb juba ise kinni püüda.