Esimene GSM-võrk Radiolinjal

Radiolinja sünd 1994. aastal oli seotud Radiolinja OY sooviga arendada Eestis välja kvaliteetne GSM-võrk. Siiani eksisteeris vaid EMT NMT-võrk ning samuti oli GSM-assotsiatsiooni 25. plenaaristungi jaoks 1993. aastal korraks Eestis tehtud Soome TELE GSM-võrgu laiendus (st tugijaamad olid ühendatud läbi merealuse kaabli Soome võrguga).

31. mail 1994 loodi Radiolinja OY tütarfirma Radiolinja Eesti AS. Firma esimeseks töötajaks ja piirkonnajuhiks sai 18. augustil 1994 varem EMT-s tehnikadirektorina töötanud Ants Viira, kes valiti välja konkursi käigus 15 kandidaadi seast.

Viiral olid EMT tollase juhi Tõnu Teega eriarvamused võrgu ehitamise ning arengu suhtes. Seetõttu hakkas ta enda jaoks otsima uut väljundit ja sai nii Radiolinja Eesti esimeseks palgaliseks töötajaks.

Juhi valimine toimus kolmes voorus, esimene salaja Viru hotellis, teine ja kolmas aga Soomes. Soomes toimunud teine voor kestis järjest üheksa tundi, kordamööda inglise ja soome keeles. Ants Viira peab seda siiani oma elu kõige raskemaks. ?Ise olin ma veendunud, et seda kohta ei saa,? kinnitab ta tagantjärele. Kolme lõppvooru pääsenud kandidaadi seast valiti aga ettevõtet vedama just tema.

Uue töökohaga kaasnes ka huvitav olukord, kus Viira oli pool päeva tegelikult kahe omavahel konkureeriva operaatori teenistuses. Nimelt kirjutas ta oma töölepingule alla varem, kui lõplikult EMTst lahkus.

Kuigi Viira oli tollal EMT juhatuse liige, kulus tal oma otsuse teatamisest kuni lõpparve saamiseni kõigest poolteist tundi. Seejuures lubati tal kaasa võtta vaid oma isiklikud asjad ning kogu selle aja viibis ta kõrval ettevõtte jurist.

Õigete kontoriruumide puudumisel oli Radiolinja Eesti peakorter alguses Ants Viira enda korteris ühes toas. Vajalikku dokumentatsiooni kandis ta endaga portfellis kaasas, side eest hoolitsesid kodune telefon ja faks ning Soome GSM kaart.

Septembris sai ettevõtte uueks asukohaks Hotelli Kungla tuba nr 501. ?Ruumi oli seal niivõrd vähe, et üks koosolek sai peetud näiteks viienda korruse koridori vestibüülis öösel kell 1?, iseloomustab Viira toonast töökeskkonda. Tööpäevad olid seejuures pikad, alustati kell kaheksa hommikul ja lõpetati üks-kaks öösel. Töötajaid oli esimesel aastal viis, tänaseks on neid aga üle 250.

Esmalt asuti otsima Tallinnas kohta keskjaama ja tugijaamade jaoks. Võrgu planeerimisega käis kaasas ka omajagu konspiratiivsust. ?Nii rääkisin ma kõikjal, kus Radiolinja GSM-võrgu rajamisest juttu tuli, et meil on Tallinnas kaks tugijaama, mis on kaabliga seotud Soome Radiolinja võrguga?. Tegelikult püstitati Tallinnas kaheksa tugijaama ja oma keskjaamaga korralik mobiilsidevõrk.

Saladuse hoidmine tasus ära, sest vahetult mõned tunnid enne Radiolinja mobiilsidevõrgu avamist 10. jaanuaril 1995 kadus Eesti Telefonil ?ootamatult? ära side Eesti ja Soome vahel. ?Kõik olid seejärel kindlad, et võrgu avamisest ei tule midagi välja, kuid paljude üllatuseks võrk tegelikult toimis.?

Radiolinja esimeseks kaheks kliendiks said president Lennart Meri ja tollane Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministeeriumi asekantsler Tõnu Naestema. Meri on Radiolinja klient ka täna.

Ootamatuid üllatusi oli veel. Tegelikult plaaniti GSM-võrgu avamist juba kaks nädalat varem, kuid kuidagi ei õnnestunud saada ühendust Eesti Telefoni võrguga. Vaid omas võrgus rääkimise võimalusega poleks aga Radiolinja võrgul olnud enam mõtet. Võrgu ülespanemisel kehtestati ka mitteametlik kiirusrekord GSM-maailmas. Reede õhtul kell viis saabusid suured veoautod võrgukeskuse asukohta ja teisipäeval oli töötav võrk püsti.

?Me töötasime ööpäev läbi, vahepeal tukkusime kordamööda ja siis läks töö edasi.? Esimese testkõne tegid Ants Viira ja Ove Uhtlik 29. novembril 1994, esimene kommertskõne tehti 10. jaanuaril 1995 võrgu avamisel. Radiolinja tollane peamine konkurent EMT oli uue operaatori tuleviku suhtes väga pessimistlik. Tollane EMT juht Tõnu Tee kinnitas, et tema garanteerib Radiolinja vaid viieprotsendilise turuosa, lisaks kinnitati, et Radiolinja Eesti läheb aasta jooksul pankrotti.

Kahe operaatori vahel oli omajagu rivaalitsemist, sest mõlemad üritasid olla GSM-võrgu avamisel Eestis esimesed.

EMT avas oma võrgu 31. jaanuaril 1995, lisaks andis ettevõte kõigile oma NMT-võrgu kasutajatele tasuta GSM kaardi. ?See oli muidugi meie jaoks tõsine käik, sest nii jäid paljudki kliendid meile tulemata,? meenutab Ants Viira.

Esialgu olid võrguga liitumise tingimused üpris karmid, liitumise korral pidi tasuma 5000 kroonise tagatismaksu, kuid juba mõne kuu pärast muutus see 2000krooniseks.

Esimesed mobiiliomanikud olid valdavalt välisfirmade esindajad Eestis, aga ka metalliärikad ja suhkrumüüjad.

Mitukümmend tuhat krooni maksnud imeasja said endale lubada vaid vähesed ning loomulikult oli mobiili omamine seepärast tohutult prestiižne. Esimeste klientide hulka kuulusid ka president ja valitsuse liikmed ? näiteks augustiput?i ajal oli mobiiltelefon pea ainsaks kontaktivõimaluseks välismaailmaga. Kõnehind maksis Radiolinjas 3.50 krooni, millele lisandus veel ettemaks. EMT-võrgus oli põhitariif 5,60 krooni.

Esimesed Eestisse jõudnud NMT 450 võrgus töötavad mobiiltelefonid maksid kroonidesse ümberarvutatult 19 000?20 000 krooni, kusjuures telefonid pidid kliendid endale ise välismaalt hankima.

Nokia Mobira võimsus oli 15 W, suure võimsuse tõttu soojenes telefon pikema kõne jooksul nii palju, et teda oli raske käes hoida. Telefon ise aga kaalus akust olenevalt 1,7 kuni 3,5 kg. Samuti kaalus 15W-ne Ericsson Hotline 2 kilo, mõlemal juhul oli tegu kasutaja identifitseerimist võimaldava SIS-koodita mobiiltelefoniga.

Kelmid õppisid end teiste telefonidele külge riputama ning mobiilikasutaja arvel kõnesid sooritama. Harvad polnud ka juhud, kui NMTga helistaja sattus võõrast kõnet pealt kuulama.

Hilisemad NMT-telefonid olid küll juba SIS-koodiga ja turvalisemad.

Üheks esimeseks SIS-koodiga mobiiltelefoniks oli aga Nokia 720 (võimsus 7 W, kaal: 1,5 kg) ning lausa revolutsiooni põhjustas tol ajal Mobira Cityman 250, mis tuntud ka telliskivi ja kännuka nime all ning kui esimene mobiiltelefon, mis mahtus põuetasku. Tema võimsuseks oli 1,5W ja kaaluks 700 grammi.

Autor: Tiina Kass