Kurikuulsad kaasused ohustavad kapitalismi

Euroopa kahjurõõm Enroni üle on lõppenud. Selle eest hoolitsesid eelmise aasta Vivendi ja tänavune Parmalati skandaal. Euroopa peab nüüd sarnaselt USA ja kogu kapitalistliku maailmaga jõulisemaks muutuma ja nõudma oma ettevõtteid rüüstavate bosside süüdimõistmist ja karistamist.

USA Enroni juhtumi süüdistajad on hiljuti edu saavutanud, kusjuures mõned tähtsad petturid, nagu Enroni finantsdirektor Andrew Fastow, pakuvad nii süüdlaslikke vabandusi kui ka valmisolekut oma endiste kolleegide vastu tunnistada. Fastow läheb kümneks aastaks vangi, aga neid, kelle vastu ta tunnistab, ootavad isegi pikemaajalised karistused.

Näib, et Itaalia süüdistajad tahavad panna Parmalati rüüstajaid samasugust hinda maksma. Need kohtuasjad käivad aga röövitud ettevõtetest ja petetud aktsionäridest kauge kaarega mööda.

Siin on kaalul poliitiline toetus turule orienteeritud strateegiatele. Kapitalistlikud majandused toodavad ebavõrdsust. Määrani, kus erinevused sissetulekutes on põhjustatud erinevustest võimetes, pingutustes, haridusse investeerimises jne, on see vajalik, et pakkuda investeerimiseks, töötamiseks, uuenduste loomiseks ja kasvuks stiimuleid.

Mida rikutum on aga turu maine, seda rohkem tavakodanikke näeb sissetulekute erinevusi üksnes kui korruptsiooni, ebaseadusliku tegevuse või riigiametnikega seotuse tulemust. See suurendab regulatsiooni ja valitsuse sekkumise vajadust, et kontrollimatuid ja ebausaldatavaid kapitaliste korrale kutsuda. Mida rohkem nähakse jõukuse akumuleerumist ?ebaõiglasena? (kui korruptsiooni ja ebaseadusliku tegevuse tulemust), seda enam kasvab surve ebaausate tulude kõrgeks maksustamiseks.

Kui sellised populistlikud abinõud muudaksid turud õiglasemaks ja paneksid need paremini funktsioneerima, võiks sellega nõustuda. Kahjuks aga tekitab korrumpeerunud ärimeestele sellisel moel reageerimine nõiaringi: suurem reguleerimine võib viia korruptsiooni suurenemiseni. Kõrgemad maksud toovad kaasa veel rohkem maksupettusi.

Kahjuks on täna nii erinevad asjad nagu kõrgelt tasustatud tegevdirektorid, Enroni ja Parmalati skandaalid, vaieldavad liitumised ja omandamised, aktsiaturu muutlikkus, riskivõlakirjad ja hinnamullid kõik koos üldnimetuse ?kauboikapitalism? all. Eurooplastel on eriti suur kalduvus käsitleda valitsust võimsa ?erifina, kes takistab kauboidel linnaelanikke maha kõmmutamast. Eriti murettekitav on see sellepärast, et Euroopa on hakanud hiljaaegu õiges suunas liikuma ja oma turgudel piiranguid kaotama.

Kui poliitiline toetus nendele muudatustele on nõrk, on karta, et oponendid võivad Parmalati, Enroni, Vivendit ja teisi kaasusi kasutada ettekäändena protsessile tagasikäigu andmiseks. Paljudes arenguriikides seisavad nõrgad reguleerijad ja ulatusliku korruptsiooni tajumine turureformide teel ees. Vasakpoolsed saavad siis väita, et kapitalism on ?korrumpeerunud? ja tuleb valitsuse hõlma alla võtta.

See on peamiseks põhjuseks, miks turukapitalismil on arengumaailmas nii raske juurduda. Kui kapitalistid on korrumpeerunud, kuidas saab siis vaest talupoega turumajandusse uskuma panna? Ta hääletab populistliku poliitika poolt. Tulemuseks on veel rohkem korruptsiooni ja korruptsiooni tekitatud vaesuse lõks. Parmalati skandaal võis olla hoop globaalsele kapitalismile, kuid Itaalias loodetakse, et see võib saada hingekellaks majandussüsteemile, mis traditsiooniliselt põhineb grupisidemetel ning sidemetel nende gruppide ja riikliku sektori vahel kui konkureerivatel turgudel.

Itaalia jaoks oleks ilmseks lahenduseks tugevdada riigi uurimis- ja finantsasutusi ning parandada reguleerivate asutuste ülesehitust, eriti nende personali kvaliteeti. See ei toimu muidugi üleöö ja vahepeal võib vajadus suurema reguleerimise järele viia struktuurini, mis on liiga raskepärane ja ebaefektiivne ning lõpuks pigem takistab kui korrigeerib turumehhanisme.

Kontrolli Itaalia firmades tuleb tugevdada, kandes hoolt selle eest, et riigiettevõtete nõukogudes istuks piisavalt juhatuse nõunikke. Ühest sõltumatust nõunikust oleks ilmselt piisanud, et Parmalatis häiret anda, kuid ettevõtte nõukogus polnud ühtegi.

Samamoodi võib aidata see, et raamatupidamisfirmad valitakse vähemusaktsionäride poolt või neile makstakse börside kaudu, mitte ettevõtte enda taskust.

Üllatav on see, et kuigi Itaalia valitsus tegeleb riigi finantsasutuste ja rahaturgude järelvalvestruktuuri ümberkujundamisega, ei räägita midagi sõltumatutest nõunikest ja raamatupidamisfirmadest. Kuid head ?erifid vajavad aktiivseid kodanikke, kes sobiksid vandekohtunikeks.

Autor: Alberto Alesina