Ameerika eelarvelise hoolimatuse õppetunnid

George W. Bush on USA majanduspoliitika hävitamiseks teinud rohkem kui ükski teine Ameerika president, ületades isegi oma mentorit Ronald Reaganit. Bush on riskeerinud USA pikaajalise majandusliku tervise ja ühiskondliku stabiilsusega. Kuna pikaajalised väljakutsed riigieelarvele, millega USA nii halvasti toime tuleb, pole haruldased, annavad Ameerika eelarveeksimused teistele riikidele tähtsa õppetunni.

Peamine eelarvepoliitika probleem on see, et poliitikud saavad makse kärpides ja riiklikke kulutusi suurendades hõlpsasti ajutist populaarsust hankida, samas riigivõlga suurendades ja tagasimaksmist edasi lükates. See trikk mõjub mõne aasta jooksul, kuid peagi sunnivad eelarvepuudujäägid ja suurenev riigivõlg poliitilist suunda valuliselt muutma.

Võib ju arvata, et valijad on selliste trikkide suhtes allergilised. Ometi ostab Bush suurte maksukärbete abil populaarsust, suurendades samas sõjalisi kulutusi ja tõstes isegi haridus- ja tervishoiukulusid. Tulemuseks on eelarvepuudujääk rohkem kui 5% SKTst.

Hullem on see, et Ameerika pikaajalised eelarveväljavaated olid murettekitavad juba enne Bushi hoolimatut poliitikat. USA rahvastik vananeb, seega suurenevad järsult riigi kulud tervishoiule ja pensionisüsteemile.

Murelikud arvutused näitavad, et tulevased tulud on Bushi maksupoliitika puhul tõenäoliselt kümneid triljoneid dollareid väiksemad, kui avalikkus riiklike pensionide, tervishoiu ja teiste eelarvekulutuste katteks eeldab. Mingil hetkel tuleb seega järsult makse tõsta ja riiklikke kulutusi vähendada, et Bushi tegevust korrigeerida. Kui ameeriklastel oleks poliitiline mälu, mõistaksid nad, et selle eelarveratsu seljas on nad juba viimased 20 aastat ratsutanud. Ronald Reagan astus samuti ametisse, lubades suuri maksukärpeid ja ulatuslikku sõjaliste kulutuste suurendamist.

Tulemuseks oli hiiglaslik eelarvedefitsiit 1980ndate keskpaigas. Maksukärped muutsid Reagani äärmiselt populaarseks ja aitasid tal 1984 uuesti valimised võita. Seejärel kulus terve kümnend alates Reagani teisest ametiajast läbi vanema Georg Bushi ja Bill Clintoni ametiaja, et eelarve taas ülejääki jõuaks. Muidugi tähendas see maksude tõstmise heakskiitmist, mis vanemale Bushile tema tagasivalimise maksma läks. Ajalugu kordub. Bushi administratsiooni liikmed väidavad, et maksukärped on olulised USA mõõnaperioodist välja toomiseks. See väide on ekslik. Ameerika majandus peaks taastuma ilma maksukärbeteta ja teeks seda võib-olla isegi jõulisemalt. Igal juhul on suur viga võtta pikaajalise maksupoliitika aluseks lühiajaline äritsükkel.

Teised riigid saavad siit õppida kahte asja. Esiteks seda, et terendav USA eelarvepuudujääk piirab varem või hiljem selle riigi rahvusvahelist võimu. Ameeriklased toetasid Iraagi sõda üksnes seetõttu, et nad ei pidanud seda suurenenud maksude näol kinni maksma. Kui ameeriklasi sunnitakse valima välismaiste avantüüride ja kõrgemate maksude vahel, siis nad tõenäoliselt enam kulukaid sõjalisi operatsioone välismaal ei toeta.

Teiseks peavad riigid oma eelarveid planeerima, arvestades suurenevaid eelarvekulusid vananevale rahvastikule. Valitsustelt tuleks koos nende iga-aastaste eelarveettepanekutega nõuda pikaajaliste eelarvehinnangute esitamist, et vähendada lühiajalist eelarvega manipuleerimist.

USA olgu teistele riikidele aegsaks hoiatuseks. Valge Maja peaks teistele edastama samasuguse hoiatuse, nagu annavad mustkunstnikud oma vaatajatele: ?Ärge proovige seda kodus järele teha!?

Autor: Jeffrey D. Sachs