Riik püüab veefirmasid ohjeldada

Pregu on inimestele peamine siiski hind, mida nad vee eest maksavad. Kui see tõuseb, küsitakse enamasti ka paremat vee kvaliteeti. Ja ainult harvadel juhtudel arutletakse, kas vee-ettevõte on ikka piisavalt efektiivne, kas hinnatõusu arvelt ei lapita mitte firma ebaefektiivsest majandamisest tekkinud puudujääke. Reeglina on ju vee-ettevõte see, kes arvutab uue hinna, mida siis omavalitsuste volikogud kinnitavad.

Kui suuremad vee-ettevõtted kõrvale jätta nähtub, et väikelinnades ja asulates tegutsevad ettevõtted, mis tulevad toime vaid kõige tavalisema teenuse osutamisega. Veevärgi laiendamiseks ja uuendamiseks napib nii oskusi kui raha. Paljudel juhtudel on tegemist ka erinevaid funktsioone täitvate ettevõtetega ? tegeldakse nii soojamajanduse, meierei haldamise või nn kommunaalteenuste osutamisega. Näiteid võib tuua nii Lõuna- kui Lääne-Eestist, kus taolised multifunktsionaalsed ettevõtted on ühel aastal suhteliselt suures kasumis, teisel aga kahjumis, tarbijate võlgnevused kasvavad pidevalt, vee ja kanalisatsiooniteenuste tariifid aga on viimase kolme-nelja aasta jooksul jäetud ümber hindamata. Samas moodustab veeteenuste osutamine nendes ettevõtetes vaid 10?20% käibest ja on seetõttu tihti teisejärguline tegevus.

Uute investeeringuprojektide puhul jälgitakse senisest hoolikamalt, milline on see või teine ettevõte ja kas ta suudab asula laiendatud veevärki hoida jätkuvalt korras.

Viimaste aastate praktikast on teada, et omavalitsused ei ole mitte alati taganud uute investeeringute jätkusuutlikku majandamist, lubadused toimivatest kvalifitseeritud vee-ettevõtetest on lubadusteks jäänudki ning huvi veemajanduse vastu piirdub vaid ühekordsete investeeringutee kättesaamisega. Tõsi, nii mõnigi kord pole need olnud ühekordsed projektid, vaid lausa jätkuvate projektide rodu, kus ikka kuskil on vaja ehitada veel mõnisada meetrit veetorustikku, olgugi, et see oli valla ülesanne.

Uute, sh ELi fondide toel elluviidavate, projektide arendamisel on aga määratletud jätkusuutliku toimimise ajaks vähemalt viis aastat ja selle aja jooksul tuleb tagada tingimused süsteemi toimimiseks vastavalt amortisatsiooni määradele.

Euroopa Liidu toel kavandtavad projektid peavad olema piisavalt suured ? üle 156,5 miljoni krooni ja abikõlbulikkust hinnatakse viisil, milles vee-ettevõtete tase etendab kaalukat osa. Nimelt viiakse ELi ühtekuuluvusfondi määruse kohaselt läbi rahataotluste eelhindamine, kontrollimaks haldus- ja finantsmehhanismide sobivust projekti tõhusaks elluviimiseks.

Institutsionaalse struktuuri hindamisel huvitab Euroopa Liidu Komisjoni kogu organisatsiooni iseloomustav info, sh seni rajatud objektid ja nende haldamine, juhtkond ja töötajad, organisatsiooni ülesehitus ja käibevara, olemasolevad ja prognoositud rahavood jne. ELi õigusest lähtuvalt peab euroliidu ühtekuuluvusfondi projekti ellu viiv institutsioon olema suuteline tagama loodava infrastruktuuri majandusliku ja sotsiaalse kasulikkuse keskmises perspektiivis, ta peab rakendama ?saastaja maksab? põhimõtet ja majandama infrastruktuuri nii, et riik ei peaks tulevikus sinna täiendavat abi andma.

Kuna Eestis on rakendamisel veemajanduse juhtimine valgalade printsiibil, oleks loogiline lähtuda samast printsiibist ka vee-ettevõtete arendamist. Nii luuakse eeldused ka suhteliselt suurte Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondi investeeringuprojektide edukaks ettevalmistamiseks ja realiseerimiseks. Tänaseks on ettevalmistamise faasis mitmed sellised Eesti mõistes suured veemajanduse infrastruktuuri rekonstrueerimise projektid: Emajõe-Võhandu, Läänesaarte, Matsalu, Ida-Harju, Lääne-Harju jt. Peame otsustama, kas valgalal on otstarbekas luua üks või mitu vee-ettevõtet. Siin peavad volikogud võtma vastu vajalikud otsused ja vastavalt võimalustele annavad vallad oma veevarustus-ja kanalisatsioonirajatised üle uuele moodustatud vee-ettevõttele või teevad rahalise sissemakse osalemaks uues vee-ettevõttes ja ELi ühtekuuluvusfondi projektis.

Probleem võib tekkida siis, kui mõni elujõuline ja kompetentne vee-ettevõte soovib jääda toimima nagu varem ja ka omavalitsus seda toetab. Siin tuleb leida lahendus individuaalselt, pidades silmas ka ümbritsevate valdkondade huve.

Autor: Harry Liiv