Riik võitleb autovoogude vastu euroraha ja aina laiemate teedega

Need programmid on alguse saanud Euroopast, kus tuntakse ja mõistetakse meist paremini autostumisega kaasnevaid probleeme. Sellepärast ongi programmid suunatud esmajoones mitmesuguste nn pudelikaelade kõrvaldamisele ehk üleeuroopalise ladusalt kulgeva transpordiühenduste võrgustiku (TEN-T) loomisele. Laiendatakse maanteid, rekonstrueeritakse ja ehitatakse uusi raudteid, arendatakse sadamaid ja lennujaamu. Kuna tänavad ja maanteed on piirkonniti jõudnud oma läbilaskevõime piirini, siis püütakse kauba- ja reisijatevoolusid maksimaalselt suunata alternatiivsetele transpordiliikidele, s.o raudteele ja merele. Üks huvitav projekt on näiteks ?Motorways of the Baltic Sea?, mille tulemusena peaks laevaliiklus siinkandis märgatavalt tihenema, aga samas ohutumaks muutuma.

Nende programmide eripära on, et toetatakse vaid riiklikke transpordi infrastruktuure. Eesti paistab teiste seas silma ? saame ELi abirahaga arendada oma maanteevõrgustikku, sadamaid ja lennujaamu, raudtee rekonstrueerimine on aga seevastu raskendatud. Kuna mõned aastad tagasi erastati meil kogu raudtee infrastruktuur, siis praegu sõidab kiirrong Tallinnast Tartusse aeglasemalt kui buss ja inimesed eelistavad loomulikult kiiremat sõiduvõimalust mugavamale ja ohutumale. Kui Lätis ja Leedus viiakse ELi vahendeid kasutades raudteed tasemele, mis võimaldab tõsta reisirongide sõidukiirust, siis meie raudteede piisavaks kaasajastamiseks puudub raha.

On olemas transpordi arengukava aastateks 1999?2006. Kuna Eesti areneb nii poliitiliselt kui majanduslikult väga kiiresti, siis praegu töötatakse välja transpordi arengukava aastateks 2004?2010, mille üks suurem osa on ühistranspordi arenguprogramm 2004?2010. Kuna need dokumendid on alles töös, siis on vara neid kommenteerida. Eesmärgina püüame suurendada ühistranspordi kasutajate arvu. Selleks tuleb suurendada ühistranspordi riiklikke toetusi, et uuendada ühissõidukite parki ja ühistranspordi infrastruktuuri, integreerida erinevate transpordiliikide tööd, optimeerida ühistranspordiliinid ja parandada infoedastust sõitjaile.

Üks tõsisem probleem ühistranspordis on asjaolu, et riigis puudub organisatsioon, mis tegeleks ühistranspordiga kompleksselt. Praegu korraldab seda riik eesotsas MKMiga ja selle haldusalas olevate ametitega, samuti maavalitsused ja mitusada kohalikku omavalitsust, tulemus on aga koordineerimatus.

Autor: Indrek Kiisler