Lõbutsevad kümblejad pladina saatel suurde ärimaailma

Et lõbu tootmise juures päriselt ära ei kaoks, on uue põlvkonna tündersepad koondanud enda ümber mitukümmend kümblussõpra. Erilise tähelepanu osaliseks on Emajõe Kümblusklubi liikmed saanud Otepääl toimunud murdmaasuusatamise MK etappidel, kui sini-must-valgeks võõbatud põskedega veehulle näidati kohati sagedamini kui rajal rühkivaid tippsuusatajaid.

Kümblustünnide ärisse sukeldusid Tartu Tünnitehase asutajad, kolm tudengit, juhuslikult. Esmalt oli romantiline idee võtta 2002. aasta vastu õues suures tünnis, milles olev ahi kütab ja hoiab vee soojana. Kuna kusagilt polnud võimalik sellist tünni saada, otsustati see ise valmis teha. Ainsana oli puutööst ja ümarast vormist mingi ettekujutus Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilasel Tambet Leenurmel, kes oli kodusaarel Hiiumaal põhikooli käsitöötunnis teinud kunagi õllekapa.

?Kuna meie esimene ligi kahemeetrise läbimõõduga ?õllekapp? õnnestus tehniliselt väga hästi ning puutünnis sulistamine tundus lahe, tegime veel mõned tagamõttega need maha müüa,? meenutab Tartu Tünnitehase juhataja Meelis Michelson. Kümblustünnid, kuhu mahub 6?10 inimest, lähevad tänaseni kui soojad saiad.

Michelsoni arvestuste järgi on nad poolteise aasta jooksul müünud ca sada tünni, millest viiendik on jäänud Eestisse ja ülejäänud eksporditud hulgiostjate kaudu Norrasse. Eksport pole läinud libedalt, sest esimene norralasest koostööpartner tegi Tartu Tünnitehasele endale tünni, jättes viie kümblustünni eest maksmata.

?Õpime vigadest ja laieneme samm-sammult,? rõhutab Michelson. Seni on majandatud säästude toel, ilma laenuta. Tõsi, aasta tagasi sai Tartu Tünnitehas 100 000 krooni stardiraha, mis võimaldas tootmise tarbeks renoveerida Tartu lähedal Maramaa külas Michelsoni vanavanematele kuulunud talu lauda ja muretseda tööpingid.

Kümblustünnide puitosa valmistavad Tartu Tünnitehase omanikud oma jõududega, metallvitsad, ahjud, katted ja muud manused tellitakse teenustööna. ?Kaks meest suudavad kuu aja jooksul viisteist kümblustünni valmis teha,? räägib Michelson ja lisab, et kuna tellimused suurenevad ning toodangu sortiment laieneb, tuleb neil lähiajal ilmselt lisatööjõudu palgata.

Mullu suvel hakkas Tartu Tünnitehas eritellimusel ja koostöös sisearhitektidega tootma monoliitpuidust kraanikausse ja muud vannitoasisustust.

Kuu aega tagasi sai valmis kodussünnitajatele mõeldud sünnitünn, kus on maailmavalgust näinud juba kolm ilmakodanikku. Kevadel hakkab Tartu Tünnitehas vahendama Inglismaal vanadest viskitünnidest tehtud aiakujunduselemente, nagu lillekaste, purskkaeve ja vihmaveetoobreid.

Juhan Habakuk, Ida-Virmaal Avinurmes asuva perefirma OÜ Puunõu juhatuse liige:

?Me ei ole Tartu Tünnitehase otsesed konkurendid, sest meie ja nende tünnitoodang erineb. Meie teeme koonusekujulisi tünnbasseine, soolamistünne ja tünnmööblit, kus lauad on metallvitsaga kokku tõmmatud. Tartu tünnitootjad teevad aga sirgetest laudadest kümblustünne, kus lauad on tõmmitsatega kokku tõmmatud. Meie tünn on pealtpoolt laiem, nende oma on sirge seinaga. Muidugi, kümblemismõnude nautimisel pole sellel tegelikult mingit tähtsust.?

Alar Arukuusk, Otepää MK-etapi direktor:

?Tünniseltskond on raja ääres olnud kaks aastat ning mina käsitlen neid kui sõprade klubi, mitte kui tünnitootjaid. Kui päris aus olla, siis esimesel korral ma väheke kartsin, et äkki läheb asi palaganiks kätte ja keegi pistab näiteks paljana mööda suusarada silkama. Õnneks on tegu äärmiselt distsiplineeritud seltskonnaga. Igal juhul mingit tulu ega kulu pole nad korraldajatele tekitanud, küll on nad aga võistluse värvikamaks muutnud. Eurosport näitas vahepeal pikalt võistlusega samal ajal telenurgas teist pilti tünnis kümblejate siirast kaasaelamisest. Euroopa televaataja jaoks on kümblejad keset lumist metsa tõeline eksootika.?