Restoraniäri, kunst ja heategevus käsikäes

Tõnis Arnover 18. veebruar 2004, 00:00

?Restoraniärisse sattusin puht juhuslikult,? tunnistab ta ise.

Kindral Einselni kutsel 1995. aastal Ameerikast Eestisse tema nõunikuks saabunud Viido Polikarpusel tekkis ühe telesaate toetamise pärast kindraliga lahkarvamusi, ja kahe kange teed läksid lahku.

?Olin tulnud Eestit aitama, aga järsku olin vaba mees. Ootamatult tegid hindud mulle ettepaneku tulla George Browne?i pubisse tegevdirektoriks,? ütleb ta.

?Andsid mulle pitsati ja ütlesid, et raha on seifis, kuid tegelikult kadusid koos rahaga kõige nelja tuule poole,? meenutab Polikarpus aega, kui temast kõrtsmik sai.

?Asi lõhnas pankroti järele ja võlausaldaja Tallinna Pank tahtis pubile käppa peale panna. Aga pankurid olid noored arukad mehed. Tegin neile ettepaneku võlg refinantseerida ja pakkusin maksekaartidelt laekuvatelt summadelt iga kuu maksude mahavõtmist. Saime kaubale ja peagi hakkas asi ülesmäge minema. Kaheksa kuu pärast astusid hindud uksest sisse nagu õiged mehed kunagi. Mina tulin ära, ise jälle ühe kogemuse võrra rikkam.?

Et väliseestlased olid George Browne?is koos käies puudust tundnud Tallinna Eesti Majast ja Viido Polikarpusel oli New Yorgi Eesti Maja kogemus olemas, otsustas ta sellest julgust saanuna asja käima panna, täiendades restorani pidamist ajakirja Global Estonian väljaandmisega. Välisministeeriumi kõrvalmaja kelder tehti vana kuulsa Desintegraatori vannidest tühjaks ja kaevati sügavamaks ning sündiski Eesti Maja restoran, mis aastatega maja all järjest laieneb.

?Kui eestlased Eestis restorani teevad, tahavad nad ikka hästi eksootilisi roogi pakkuda. Mina sattusin õnneks kokku vanalinnas söögikohta pidanud Helve Remmelgaga, kes soovitas Eesti köögiga proovida. Ja see oli hea valik,? ütleb ta.

Ehkki lõuna ajal pakutakse Rootsi lauas kõiksugu roogi, on kõige parem minek ikka Eesti toitudel. Käib palju välisministeeriumi külalisi ja ka üha rohkem nii välis- kui kodueestlasi, kellel jääb järjest vähemaks sidemeid taluga ja järelikult ka harjunud toitudega. Polikarpus ise naljatab, et on pälvinud president Lennart Merilt Valgeristi ordeni selle eest, et julges tulla eestlastele kapsasuppi pakkuma.

George Browni ajast on Viido Polikarpust kummitama jäänud veel üks mõte, millele ta nüüd lahendust otsib. Ta leiab, et Tallinnas on puudu üks korralik peopidamiskoht, kus enam kui kolmesaja inimesega pidu pidada ja kuhu ka suur orkester ära mahuks,? ütleb ta.

Mõte hakkas edasi arenema siis, kui ta tegi Global Estonianisse lugu Nurmiko aiandi juhist Jaak Ungersonist. Mehed jõudsid arusaamisele, et Tallinna lähedale Väänasse tasuks Ungersoni aiandisse luua talveaed, kus saaks nädalavahetustel suure seltskonnaga pidusid korraldada,? ütleb Tallinna Eesti Maja omanik.

Äri kõrval on Eesti Maja restoran püüdnud ka heategevust arendada. Palju räägiti omal ajal sellest, kui restoran pakkus lapseootel emadele teisipäeviti tasuta süüa. Ja maailmas sai selle kulul nalja ka, kui üks ameerika ajakirjanik maailma väljaannetes kirjutas, kuidas Viido Polikarpus pakub Eestis iibe toetamiseks rasedatele ?veriseid usse?, tahtes öelda verivorste.

Ja nüüdki võõrustab restoran aeg-ajalt lastekodulapsi, kui need Tallinnas käivad.

Nii nagu on Viido Polikarpuse elu täis äkilisi pöördeid, vajab tema ärimehehing ka kunstilist väljendust. 60. aastatel vabatahtlikuna USA sõjaväes roheliste barettide eriüksuses teenimisele järgnesid ülikool ja kunstiõpingud, hipipõli San Franciscos ning Tappan Kingiga kahasse Ameerikas ja Inglismaal menuka noorsooraamatu ?Down Town? (All-linn) väljaandmine, mida Karl Martin Sinijärv praegu eesti keelde tõlgib ja millel autori arvates on veel lootust Hollywoodi filmiks saada.

Viimasel ajal on Polikarpus pöördunud tagasi oma noorpõlveharrastuse, muusika juurde. Hiljuti andis ta välja oma esimese CD ja esmaspäeviti laulab oma restoranis. Ja siis lõi talle sisse eurolauluhullus. Tema eurolaul sündis ühe ööga Prangli saarel, kus ta parajasti oma uut raamatut kirjutas.

?Selle laulu sünnis oli mängus saatuse käsi ja mingi hetk uskusin ma raudselt selle võitu. Kui see isegi finaali ei pääsenud, olin üpris löödud, ehkki nüüd ajab niisugune enesekindlus ennastki naerma,? ütleb Viido Polikarpus, kes oli jõudnud Türki minekuks isegi ülikonna ära osta.

Laulu idee on pärit tema enda elust. Kui ta teist korda abiellus, seekord eestlanna Heli Suvistega, arvas ta ameeriklasena, et Eesti naine pürib abielu kaudu marjamaale, ent oh ime, Heli ei tahtnudki Eestit Ameerika vastu vahetada. Ja just selline on ka tema eurolaulu sõnum. ?Missugune reklaam see Eestile oleks, kui väike Eesti ütleb Ameerikale ? sul ei ole mulle enam midagi pakkuda,? mõtiskleb laulu ?Estonian Woman? autor. ?Andke mulle murdosa Welcome to Estonia kampaania rahast ja ma teen sellest video, mis Euroopas vastu kajab.?

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing