Kuidas minu miilits kaitseb mind?

See kunagi vene ajal üllana välja mõeldud loosung omandas rahvasuus õige varsti iroonilise varjundi. Ja käibib ta üha sarkastilisemana ka nüüd, kui juba politsei nime kandvad korrakaitsjad ja kurikaelte kantseldajad millegagi tõsiselt ämbrisse astuvad. Kui käituvad nii, et turvatunde saamise asemel on inimesel politseiniku eest kaitset vaja. Meenuvad veel käteväänajast mundrimees Brjakini vägiteod. Samuti ehk mäletame, mis põhjustel pole siinilmas enam punkar Striiti.

Ka läinud nädal tõi vana miilitsaloosungi meelde, kui üks EPLi ajakirjanik politseisse tunnistusi andma kutsuti. Just nimelt tunnistajaks, ent koheldi teda seal kui kõige pesuehtsamat kurikaela. Ähvardati, lubati kongi pista, ei lubatud helistada, tehti nn sentimeetrilaua juures pilti, lubati töötõend ära võtta ja edasine karjäär hävitada. Kõik seepärast, et reporter vastavalt ajakirjanduseetika koodeksile kaitses oma konfidentsiaalseid infoallikaid. Ei soostunud ütlema ühe intervjueeritava õiget nime. Kusjuures allika puhul polnud tegemist mingi killeri, vaid endise kelneriga, kes avameelselt restoranielu argipäeva kirjeldas.

Spetsialistide hinnangul rikkus politsei antud juhul päris mitut seadusepügalat. Politsei, kes seaduse järgi peab tagama politseisse toimetatud inimeste õigused ja seadusliku kaitse. Nojah, minu miilits taaskord

Ei hakka üldistama, kindlasti on enamik politseinikke Eestis sellised, kes seaduslikke töömeetodeid kasutavad ja enesekehtestamise ainukese vahendina ähvardusi ja käteväänamist ei näe. Paraku hakkab mustem pool paremini silma ega mõju teps mitte hästi institutsiooni mainele, mida iga uus ametisseasunud prefekt või politseipealik parandada lubab. Võib ju igasse konstaablipunkti mainekujundaja tööle võtta, aga piisab sellest, kui kas või ühel politseinikul tuleb taas kihk n-ö Brjakinit või Tõrukest teha, ja politsei maine on taas minu miilitsa tasemel.