Üllatavalt tegus väikeautost maastur

Urmo Aava juhtimisel Monte Carlos mehetegusid teinud nelikveoline Suzuki Ignis suudab ka täiesti tavalise piloodi kätes positiivselt üllatada. Seda eeskätt siis, kui temaga suurelt teelt kõrvale keerata. Auto tagasihoidlik kehakaal ja nelikvedu ning täismõõdus maasturile omane kliirens võimaldavad temaga ronida kuhu iganes. Isegi sinna, kus iga teine kaks korda raskem ja võimsam maastur enda kehamassi ohvriks langeb ning põhja peale kinni vajub. Pole suurt kasu aeglustist ja erinevatest veojõuregulaatoritest, kui rattad õhus tühja sahmivad. Ignis läheb sama koha pealt aga hooga läbi nii, et vaevu jäljed maha jäävad.

Mõistagi ei võimalda aeglusti puudumine ronida Ignisega üles lausa seinalaadsest kallakust, sest 1,5-liitrise bensiinimootori pöördemoment jääb sellise rammukatsumise tarvis ilmselgelt nõrgaks. Sestap on Ignise puhul just hoovõtt see, mis sageli edu võtmeks osutub.

Proovisõiduauto pea olematu kilometraa? ja nelikveo sissetöötamata ülekanded seavad 1,5-liitrise bensiinimootori paraja katsumuse ette ning eeskätt väljendub see kütusekulus. See ületab proovisõidul tehase poolt ette nähtu pea kahe liitri jagu 100 km kohta.

Kui tehnoandmete järgi on nelikveolise Ignise kütusekuluks linnatsüklis märgitud 8,3 l/100 km, siis tegelikkuses näitab pardaarvuti just sellist numbrit täiesti tavalisel maanteesõidul. 41 liitrit mahutava kütusepaagi ühe täiega on tegu, et 500 km täis venitada ja tegelikult see ei õnnestugi. Kütust tuleb 5 liitri jagu juurde tankida ja isegi siis on pooletuhande kilomeetri jõudmine paras ponnistus.

Eks näis, mida kompuuter sama asja kohta siis ütleb, kui autol selja taga mitte 500, vaid 5000 kilomeetrit ning Ignise kõik ?ihuliikmed? on korralikult sisse töötatud. Pole aga mingit kahtlust, et see number tublisti kukub.

Peamine on Ignise puhul siiski see, et sisuliselt on tegemist ühe odavaima maastikuautoga, mida on võimalik endale soetada. Tema põhja kõrgus maapinnast on pea sama suur kui Honda CR-V-l ja kui vastu paremat kätt nühkiv turske sõbra küünarnukk tõsiselt häirima ei hakka, peaks Ignis olema igati asjalik ost inimesele, kes keskmisest sagedamini maastikuvõimelist autot vajab. Oma 215 900kroonise baashinnaga on ta eelnimetatud konkurendist pea 100 000 krooni jagu odavam ja lisaks on ka tema baasvarustus selline, mille pärast auto omanik ei pea hiljem naabrimeest sõidutades silmi maha lööma. Sinna kuuluvad konditsioneer, elektrilised aknatõstukid ees, elektriliselt reguleeritavad soojendusega välispeeglid, kuue kõlariga CD-raadio (mille heli ei ole originaalis mõeldud küll melomaani kõrvadele), pardaarvuti ja palju muud.

Ainsaks häirivaks puuduseks on tõsiasi, et rooli ei saa liigutada mitte üheski suunas ja et sõitmine vähegi mugavust pakuks, tuleb iste kõige ülemisse asendisse tõsta. Aga juba pärast mõnekümne kilomeetri läbimist on tunne, et nii peabki olema.