Pascal Lamy: Euroopa Liit ei aktsepteeri uute liikmesriikide diskrimineerimist

Meil on Venemaaga hetkel kaubandusalaseid kõnelusi mitmel tasandil. Üks peamisi neist puudutab Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), seejärel saaks suhetes Venemaaga kõne alla tulla kaubandussuhete tasand, mida me kutsume WTO-pluss. See oleks veelgi lähedasem ning intensiivsem majandusalane koostöö. Kuid loomulikult peab eeldusena eksisteerima kaubanduskoostöö partnerlus- ja koostöölepingu alusel.

Venemaa on tõesti väljendanud muret seoses Euroopa Liidu laienemisega ning sellest tingitud muudatustega liituvate riikide ja Venemaa kaubandussuhetes. Teemade ringi kuuluvad teraseeksport, veterinaarstandardid, antidumping jne. Me oleme kogu aeg valmis neid probleeme Venemaaga arutama ning mitmed tõstatatud probleemid vajavad laienemise valguses reguleerimist ka ELi seisukohalt. Laiemas mõttes on selge, et Euroopa Liidu laienemine on Venemaale positiivne protsess. Laienemise tõttu väheneb protektsionism kaubandussuhetes, lisaks sellele suureneb Venemaa eksport.

Venemaal on väga kogenud poliitikud ning osavad läbirääkijad, kes ei soovi ühtegi positsiooni niisama loovutada. Meie sõnum on ühene: mitmed Venemaa tõstatatud probleeme saab arutada, kuid samas on selge see, et Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele laienevad Euroopa Liidu kehtivad kaubandussuhted kolmandate riikidega kõigi viimastest tulenevate õigustega ning vähimagi diskrimineerimiseta. Täpselt nii, nagu ei luba me USA-l kaubanduslikus suhtlemises eelistada Hispaaniat Prantsusmaale, ei luba me seda 1. maist liituvate riikide suhtes.

Mistahes läbirääkimisi võib pidada, kuid selles, mida kokku võib leppida, on piirid.

Muidugi, vastasel juhul nagu polekski tegu Venemaaga. Teatud mõttes ma saan aru, et Venemaa lihtsalt ei saa vaadelda laienemist positiivselt. Võib-olla saab Venemaa selles osas tehtavasse poliitikasse tuua paralleeli 19. sajandi vene kirjandusega, kus ? muidugi teistel motiividel ? oli läbivaks väljenduseks negatiivne toon, elu ei saanud kunagi olla liiga kena.

Nii me peamegi Venemaa tõstatatud probleeme, vaatamata nende realistlikkusele, hindama ning seisukoha võtma. Aeg-ajalt nõuab see pikka aega. Samas peab Venemaa mõistma, et me ei saa maksta kinni mistahes Venemaa seisukohalt kerkivaid probleeme, kui need ei ole reaalsed probleemid. Komisjon võib Venemaa taotlusi mõista, kuid saab kokkuvõttes lähtuda Euroopa Liidu lepetega fikseeritud ühtsest kaubanduspoliitikast. See teenib ühenduse ühiseid huve ning väärtusi ning laieneb 1. maist täies mahus liituvatele riikidele.

Muidugi saan seda üheselt kinnitada. Üksi kolmas riik ei saa sellist praktikat rakendada ühenduse liikmesriigi suhtes. Tegemist saab olla ühtselt rakendatava süsteemiga. Seda ei saaks Venemaa teha ka juhul, kui ta soovib liituda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga. Euroopa Liit ei saa aktsepteerida ühe riigi käitumist vastupidiselt reeglitele, mis kehtivad organisatsioonis, millega riik liituda soovib.

Euroopa Liidu seaduslikuks baasiks on partnerlus- ja koostöölepe Venemaaga, mis peab laienema liituvatele riikidele ning mis ei võimalda mistahes liikmesriikide erinevat kohtlemist.

Euroopa Liidu ja Venemaa kaubandussuhetes kasutab Venemaa avatud kaubandusre?iimi, saades osa mitmesugustest nn eelistatud partneri staatusega kaasnevatest soodustingimustest. Ma seega ei usu, et Venemaal oleks kasulik minna Euroopa Liiduga tõsisesse konfrontatsiooni, sest me võime välja töötada suurel hulgal vastumeetmeid.

Praegu ei tahaks ma ähvarduste tasandile laskuda. Lähtudes pragmaatilistest arusaamadest, ei tahaks ma uskuda, et konflikt sünnib. Ei saa eirata fakti, et pärast laienemist kulgeb 55% Venemaa ekspordist Euroopa Liitu. Seda fakti on üsna raske ignoreerida.

Autor: Marko Saaret