Euroopa Liit on asunud suhteid Venemaaga ümber hindama

?Euroopa Liidu senine poliitika on ebaõnnestunud,? tunnistab Brüsselis oma kitsas kabinetis Per-Arne Arvidsson, Euroopa Parlamendi suurima fraktsiooni Euroopa Rahvapartei liige ning läinud nädalal parlamendis kinnitatud ELi ja Venemaa suhteid käsitleva väliskomisjoni raporti kaasautor.

?See raport ei räägi enam ebamäärastest ootustest, kuidas arengud Venemaal võiksid minna, selles on kriitika ja konkreetsed nõudmised,? ütleb Arvidsson, avaldades tunnustust Balti riikide vaatlejate panusele raporti valmimisele.

Raport kritiseerib väga teravas toonis Venemaa sõjategevust T?et?eenias ning ütleb niisama resoluutselt, et Venemaa püüded seada Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele lisatingimusi on Euroopa Liidule vastuvõetamatu. Venemaa ja ELi koostöö aluseks olev partnerluse ja koostöö leping (PCA) peab tingimusteta laienema uutele liikmesriikidele ning Venemaalt tuleb nõuda Eesti ja Lätiga juba läbi räägitud piirilepingu ?viivitamatut ratifitseerimist?.

?Me ei luba osa riikide teisejärgulist staatust ega erinevaid kaubandussuhteid,? kinnitab ka Euroopa Parlamendi president Pat Cox ajakirjanikega lõunat süües. Sama kordasid kõik parlamendi suuremate parteide esindajad, kelle arvamust sai Brüsselis küsitud.

PCA leping ei ole ainus küsimus, kus ELi ja Venemaa arvamused lahku lähevad. Suhteid pingestavad Venemaa vastuseis Kyoto kliimaprotokolli ratifitseerimisele, Venemaa 10 aastat veninud WTO kõnelused, kus ELi üks põhinõudmisi on energiahindade ühtlustamine kodu- ja välismaistele tarbijatele, inimõiguste rikkumine, erimeelsused laevaliikluse ja tuumaohutuse alal, Siberi ülelennutasud jne. Lisaks vaatab EL eriti pärast viimaseid duumavalimisi murega, kuidas Venemaa tüürib järjest enam nn kontrollitud demokraatia suunas.

?Jõud Venemaa sees on tugevamad kui Euroopa Liidu võim Venemaad mõjutada,? tõdeb Arvidsson. EL pole suutnud kaitsta oma huve ega väärtusi. Seda enam tuleb kõneleda ühel häälel, toonitavad Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament oma hinnanguis ELi-Venemaa suhetele. Vastasel juhul tuleb ka Venemaa lisada ELi ühise välispoliitika läbikukkumiste ritta. Siiani on liikmesriikide ?isetegevus? pärssinud ELi ühiste seisukohtade kujunemist ning andnud Venemaale võimaluse seda üksikute liikmesriikide kaudu mõjutada.

Brüssel tunnistab, et vajab Venemaa suhtes konkreetsemat poliitikat, selgeid eesmärke, järjekindlust ja piire, milles järele ei anta. Eelkõige aga koordineeritud tegevust.

Euroopa Liit ja Venemaa on oma tippkohtumistel kokku leppinud hulga ambitsioonikaid deklaratsioone ? alates energiadialoogist, neljast ühisruumist (sh majanduslikust), keskkonnaalasest koostööst jne. Sisu on paraku jäänud kesiseks.

Lähiajal nõuab kõige pakilisemalt lahendust Venemaa vastuseis PCA lepingu laienemisele uutele liikmesriikidele. Kui EL väidab, et Venemaa võidab sellest sadu miljoneid eurosid, siis Venemaa väidab risti vastupidist. Hiljemalt 1. maiks on vaja lahendust, vastasel juhul tekib õiguslik vaakum.

Venemaa vastu esitatavate võimalike sanktsioonide üle ei taha Brüsselis praegu keegi spekuleerida, ehkki ELi välisministrid hoiatasid läinud nädalal Venemaad ?tõsiste tagajärgede? eest. Ka Venemaa välisminister Igor Ivanov ütles läinud nädalal, et sanktsioonide sõna dialoogis ELiga ei esine ning mingit kriisi ei ole. Võimalikest kompromissidest on Euroopa Liit maininud järeleandmisi teatud üleminekuperioodi jooksul, kuid mitte enne, kui Venemaa on nõustunud, et PCA leping laieneb tingimusteta uutele liikmesriikidele. Selles põhimõttelises küsimuses EL järele ei kavatse anda.

Venemaa ja Euroopa Liit on naabrid, kel on vastastikusest koostööst mõlemal palju võita.

Hoolimata majanduse väiksusest (450 miljardi dollari suurune sisemajanduse kogutoodang on võrreldav Hollandiga) on Venemaa suure potentsiaaliga turg ELi kaupadele. ELi eksport on kiiresti kasvanud, 2002. a oli Venemaa Euroopa Liidu kaubanduspartnerite seas viiendal kohal, liituvates riikides teisel. Teenuste käive oli 9,4 miljardit eurot ning kaubavahetus 78,1 miljardit eurot. 5,8 miljardit sellest moodustasid põllumajandussaadused. Lisaks impordib EL Venemaalt kolmandiku oma naftast ja gaasist.

Venemaa jaoks on EL suurim ekspordipartner, kuhu laienemise järel läheb üle 50% Venemaa ekspordist. Aastaks 2007 tahab Venemaa ühendada oma elektrivõrgud ELi võrkudega ning alustada ka elektrienergia eksporti. Siin on aga ELi nõudmine, et enne tuleb Venemaal tagada elektrienergia ohutu tootmine ? st sulgeda T?ernobõli tüüpi vanad tuumareaktorid.