Aasta põllumehe teed viivad börsi asemel rappa

Silva Männik 03. märts 2004, 00:00

Rappa viivad tema teed sõna otseses mõttes. Heale turbasele pinnasele Lääne-Harjumaa ja Läänemaa piirialadel. Sealt leiaks kosutust aastaid rakkes olnud paest põllumaad väsitama hakanud kultuurid: porgand, peet, kartul. Eesti suurima köögiviljakasvataja talu naaberaladel on peremeheta maad juba välja vaadatud.

Nüüd tuleb kohalikule omavalitsusele pakkumine esitada ja teiste kandidaatidega läbi rääkida. Aega pole palju. Kartul ootab juba sellel aastal senise 165 hektari asemel ligi paarisaja hektari suurust mängumaad. Porgandi ja peedi alad laienevad sajale hektarile, teist sama palju nõuab uue katsetusena sibulamaa.

Erinevalt esiisast, kes lapselapse kontori seintele Laheotsa talust nii tsaari- kui nõukogudeaegseid taimekultuuride ja tõutäkkude kasvatamise diplomeid on pärandanud, ei tõsta praegune Johannes Valk talumaadele eriti sageli jalga. ?Ma ei saa sinna minna, kipun vihastama,? põhjendab mullune aasta põllumees. ?Ma olen nendega aga iga päev umbes tund aega telefonikontaktis, lisaks meilid ja muud aruanded. Kaugelt vaadates näeb isegi paremini.?

Valk eelistab porgandile-peedile 150 000 kauni roositaime seltskonda Tallinna külje all, Laagris. Lisaks silmailule ja üle 800 000kroonisele elektriarvele kuus annavad roosid Laheotsa ärile ligi pool käibest. Isegi pühapäeva õhtul istuvad naised roosikasvanduses ja sorteerivad 60 sorti lilleõisi kümnestesse pakkidesse, kõrvus Anne Veski ?Roosiaia kuninganna?, Laheotsa tunnuslaul. Lihtsam pole ka roosidel endil. ?Enne naistepäeva saavad nad piitsa,? muigab peremees. Kui tavaliselt antakse lilledele ööpäevas neli tundi uneaega, kustutades selleks ajaks nende suures klaaspalees valgus, siis nüüd põlevad pirnid lakkamatult.

Esialgu Laheotsa rooside näidispartii ja hinnaga rahule jäänud rootslased mõtlesid millegipärast ümber ja nõudsid 30protsendilist hinnaalandust. ?Arvan, et põhjus on selles, et nad kartsid, et kui Rootsi tarbija näeb meie kvaliteediga roose, siis harjub ära ja enam sama hinnaga seal praegu pakutavat importlille ei taha,? selgitab Valk.

Võimatult madalat hinda nõuavad ka siinset köögivilja uudistamas käinud põhjanaabrid. Tulemuseks on see, et Laheotsal praegu eksporditurud sootuks puuduvad. Kodumaine rahvas on aga oma laenukohustustega niivõrd puntras, et see annab tunda isegi köögivilja müügis.

Kõike korvab aga arvestatav sisemaise turu kasv. Umbes pool Eesti perede köögiviljast tuleb praegu veel oma põllulapilt, kuid selline potipõllundus väheneb pidevalt. Kotid pakivad pisitasa kokku ka väiketootjad. Seega peaks kokku seitsme Laheotsa ettevõtte mullu umbes 40 miljoni kroonine netokäive Valgu sõnul veelgi kasvama.

Kasumi osas ta aga nii optimistlik ei ole: ?2002. aastal oli see neli miljonit krooni. Eelmise aasta number oli veidi suurem, kuid sellel aastal ootan olulist vähenemist, sest köögivilja hinnad on ületamatult väiksemad kui varem.?

Börs tundub olevat küll viimane asi, millele ärimees hetkel mõtleb. Takistuseks on ka see ?pisiasi?, et Johannes Valk on siiani füüsilisest isikust ettevõtja. Maksuseadused pole seni äriühingule üleminekut lihtsalt soosinud.

Kasvuhoonest oma pesa vaid ühe seinaga eraldanud Valk ohverdab kevadperioodil kõvasti ka enda uneaega. Lisaks vabade põllumaade taotlemisele tuleb enne tähtaja kukkumist registreerida PRIAs tulevikus eurotoetusi vajavad alad.

Omaette peavalu valmistavad Natura 2000 programmiga kaasnevad nõuded. Oludes, kus riik pole veel suutnud euroliidu struktuurifondide tingimusi paika panna, tuleb peremees Valgul koostada oma kümne eriprojekti kohta taotlused.

Riigi järele ootama jäädes võib sootuks hiljaks jääda ja ligi paarikümne miljonini küündivatel projektidel ongi rahapuudusel kriips peal.

Muresid on veelgi. Euroliidust ootavad ettevõtjad lisaks toetusrahadele ka uute turgude lisandumist. Laheotsale senised kontaktid välisriikidega aga erilist optimismi ei sisenda.

  • Tõnis Oja, Äripäeva börsitoimetuse juht:
    Ühe vaid tuhatkond kilomeetrit põhjapolaarjoonest lõuna pool asuva põllumajandusettevõtte börsile minek oleks äärmiselt riskantne samm. Ega lõuna poolgi pole selliseid ettevõtteid väga palju. Põllumajandus on ilmastikuoludest sõltuv majandusharu ja kui Laheotsa talu otsustakski börsile minna, hakkaks selle aktsia hind liiga palju sõltuma ilmast, mis on meil teadagi väga kõikuv.

Ent põllumajandusel ja eriti agrotööstusel on finantsurgude ajaloos väga suur, et mitte öelda lausa otsustav tähtsus. Nimelt pani põllumajandussaaduste turustamine aluse tuletisinstrumentidega ehk tulevikutehingutega kauplemisele. Maailma vanim derivatiivide börs, Chicago kaubabörs (Chicago Board of Trade), alustas rohkem kui poolteistsada aastat tagasi heina, timuti ja jahu tulevikutehingutega kauplemisega. Tõsi, tänapäeval moodustavad Chicago kaubabörsil (lisaks veel Chicago Merchantile Exchange), Londoni tulevikutehingute börsil (LIFFE) ja paljudel teistel börsidel põllumajandussaadused suhteliselt väikese osa, aga kõik nad alustasid põllumajandussaaduste börsina. Just sõltuvus ilmastikuoludest tingis põllumajandussaaduste tulevikutehingutega kauplemise. Riskide maandamiseks oli kasulik kaup mitu kuud enne saagi koristamist ära müüa.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing