Eesti Energialt oodatakse uut ideoloogiat

esti on lõhkise küna ees. Riik vajaks uut, paindlikku ja tulevikku vaatavat energiaga varustamise kontseptsiooni. Selle koostamist ei tohiks jätta ühe monopoolse turuosalise ülesandeks. Samas pole valitsusel olnud jõudu ega kompetentsi sõltumatu energeetika arengukava koostamiseks ega tellimiseks. Teaduste Akadeemia energeetika nõukogu üllitab soliidselt manitsevaid avaldusi. Teadlaste rühmad teevad huvigruppide tellimisel ja rahastamisel vastukäivate tulemustega uuringuid. Elektrimonopol tõstab hinda, viidates uue (kelle?) kontseptsiooni elluviimise vajadusele. Valitsus viskleb huvigruppide surve ja Euroopa direktiivide vahel.

Eesti peab tegema lähiajal olulisi energiapoliitilisi otsuseid, mis võimaldaksid anda energiaettevõtjaile raamistiku tegutsemiseks lähikümnendeil . Mõistlik on tegudes, mitte üksi sõnades avada elektriturg ka teistele tootjatele põlevkivielektri tootja kõrval. See vähendaks oluliselt EE investeerimiskoormust, konkurents avaldaks survet monopoolsele elektrihinnale, väheneksid ülekande kaod ja keskkonna saastamine, suureneks varustuskindlus. Kõik see teeb aga EE elu keerulisemaks, sest muutujaid tuleb süsteemi juurde.

EE-le saab elektritoomisel olla konkurendiks piirkondlik elektri ja soojuse koostootmine, kus tarbijale saab ära müüa kogu elektri ja soojuse. Eesti tingimustes võib kütuseks olla sel juhul turvas, puit ja gaas. EE töötajate hinnangul ja arvutuste kohaselt tuleks ühe megavati elektri maksumus gaasiküttel või biokütusel töötaval elektrit ja soojust koostootval jaamal oluliselt kallim kui põlevkivijaamal. EE taandab investeeringud koostootmisjaama rajamiseks paraku arvutustes alati ainult elektritootmisele ja jätab arvesse võtmata tarbijatele müüdava soojuse - Narva jaamades on kasulikuks tooteks vaid elekter.

Arvestada tuleks kogu energiat, sest koostootmisjaama võimsuse optimeerimine toimub soojuse tarbimisvõimsuse järgi. Eestisse on oma tarbeks rajatud gaasil töötavaid väiksemaid koostootmisjaamu. Selline on nt Grüne Fee kasvuhooneil Tartu lähistel, ASil Narva Vesi ja Kristiine Keskusel Tallinnas ja tuleb Silmetis.

Biomassi, puiduhakke ja turba kasutamine kütusena elektri ja soojuse koostootmiseks on põlevkivist mõistlikum. Selline koostootmisjaam, mille elektriline võimsus on 22 MW ja soojuslik 42 MW ja on optimeeritud suvisele soojustarbimisele, maksaks u 450 miljonit ja suudaks varustada soojusega 85% Tartust. Elekter oleks jaamas kaasnev toodang. Jaama tasuvusaeg on 7-8 aastat. See oleks sarnasest põlevkivijaamast kolmandiku odavam.

Kui elektri ja soojuse tarbija oleks näiteks 200 majaga elamupiirkond koos kommunikatsioonidega, tuleks selle kütmiseks ja elektriga varustamiseks osta u 6 miljoni kroonine gaasimootor. Hinnas sisaldub seadme montaa?, elektritööd ja korstna paigaldamine. Seadmel on 500 kW elektrilist ja 600 kW soojuslikku võimsust. Viieaastase 8%-lise intressiga laenu ja 15%-lise omafinantseeringu korral on investeeringu tasuvusaeg neli aastat. Kirjeldatud elurajoonis oleks seadme kasutegur ca 85%. Narva elektrijaamade kasutegur jääb täna alla 30%.

Pole ime, et suuremad linnad ja suurtöösturid on asunud otsima ja ka leidmas alternatiivseid teid elektri ja soojuse tootmiseks. Kuni Eesti elektriturg on suletud, jääb ettevõtjate või kinnisvaraarendajate jaoks probleemiks koormuste optimeerimine. Näiteks kuidas käituda elektri tootmisega talvistel öödel kui soojuse tarbimine elumajades on suur, aga elektrit peaaegu ei tarbitagi? Võimalus elektrit EE-le müüa, et selle kaudu tegevust optimeerida, praegu sisuliselt puudub. Siin tulekski paika panna uue ideoloogia valgusel koostöö EEga. Siin oodataksegi EE mõttemallide muutust. Eesti vajab sisemise elektrituru avamist ja elektrivõrgu paindlikku juhtimist EE poolt.

Turu avamine ei too kaasa automaatset hinnatõusu. Teiste liituvate riikidega võrreldes on meil energeetikaturu avanemine kümne aasta võrra edasi lükatud, mida nüüd küll pisut kiirendada soovitakse. Turu avanemine annab võimaluse ratsionaalsemaks tegutsemiseks nii energia tootjaile, võrkude haldajaile kui edasimüüjaile. Turu avamise vastased väidavad, et see toob endaga kaasa ka elektri hinna tõusu. Soomlaste kogemus seda ei kinnita.

Enne turu avamist tõusis Soomes elektri hind tööstusettevõtteile veidi igal aastal. Turu avanedes hind stabiliseerus ja aasta pärast pisut langes. 1998, mil turg avati ka kodutarbijaile, hakkas elektri hind kukkuma ja seda 2001. a suveni. Järsu üleshüppe tegi hind ajutiselt 2003. a alguses hoopis seoses 2002. a kuiva suvega, kui Norra hüdroelektrijaamadel oli töötamisega raskusi. Hind on taas tasapisi langema hakanud.

Alternatiive ei ole mõistlik tõrjuda, nende üle tuleks aru pidada ja leida parim lahendus, mis sobiks kõigile turuosalistele, ka ettevõtjatele ja kodutarbijatele.

Autor: Mati Meos