Jääronimine ? viimane võimalus talve nautida

?Kevadel tuleb veel jääd juurde küll,? tõdeb Seikleja.com?i instruktor Alar. ?Põhjaranniku nõlva alla päike ligi ei pääse, vesi voolab nõlvast alla ja jäätub jahedas ära.?

Vihma vastu muidugi ei saa, aga Tabasalu panga all on jääd esialgu nii paksult, et jätkub mitmeks töönädalaks.

Nädala lõpus ei ronita, kuna siis on päevad paljudel juba niigi sisustatud. Nädala sees ronimine aga sobib kontoritöötajatele hästi: istuva eluviisiga inimesed kuigi kaua kirka ja kassidega jääseinal kõõluda ei jaksa ja õhtu jooksul saab ikka tunde kätte, polegi vaja tervet laupäeva või pühapäeva kulutada.

Lisaks veel ümbritseva pimeduse tekitatud lisapõnevus valgustatud jäärajal.

Alustame instrueerimisest. Jalga pannakse kassid ? metallist ogadega konstruktsioonid, mis varbaninaga jäässe tuleb lüüa. Julgestusrihmad tõmmatakse ümber ja koperdatakse jääle.

Kui esimese korraga kirkat jäässe ei saa, pole mõtet samas kohas toksida, juhendab julgestav instruktor altpoolt. Ronimine käib jõuliselt: ühe hoobiga kirka seina, siis teine kirka ka kindlalt jäässe, üks jalg jääst lahti ja ülespoole. Alati on lahti vaid üks käsi või jalg, ülejäänutega peab jääseina külge klammerduma.

Pimedat jääseina valgustavad pro?ektorid, kuid nende valgusvihust jäävad välja profid: punt alpiniste, kes kõrvalasuval jääseinal võistlusteks harjutavad. Aeg-ajalt tõuseb keegi neist krabinal mööda seina üles ? turistidest kärmelt mööda. Tegelikult aga ongi jääronimine kaljuronimisest lihtsam, sest kirkadega saab mäest üles kasvõi ?joostes?. Lisaks kirkade abile kasutavad jääronijad ka Fifiid, mis sarnaneb palgihaaramiskonksuga. Selle venelaste leiutatud ronimisvahendiga saab veel suurema kiiruse, temast hoitakse kahe käega kinni ja vinnatakse end pooljoostes üles.

Jääronimisele tasub jalga panna kõige jäigema tallaga saapad, kaasa võtta müts, kindad ja kui on, siis spordiprillid, et jäätükid silma ei lendaks. Ehituskindad sobivad hästi. Jääl ronitakse ka vihmaga, mis on tõsisem katsumus.