Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tempus est ludendi ? aeg mängida
Taaralinna ühes vanemas säilinud mantelkortsnaga eeskujulikult renoveeritud puumajas on end sisse seadnud tuhanded mänguasjad. Paljud neist pidid mitu aastat ootama, enne kui nad kappidest vitriinidesse said.
Oma mitmekesisuses pakub väljapanek igale külalisele midagi ja sõltuvalt east kas jällenägemis- või avastamisrõõmu.
?Laias laastus on meie muuseum niisugune, nagu võiks üks laste muuseum olla,? ütleb direktor Tiia Toomet.
Teisel korrusel on suur ja põnev mängutuba. Laste mängumaailm peab natuke huvitavam olema ning ?uue? vana maja katusekorrusel on palju lastepäraseid urkaid ja nurgataguseid, taladevahesid, kuhu saab pugeda ja ronida. Mängutoa rõdu avab veel ühe mänguvälja, tutvustab Tiia Toomet. Alumisel korrusel on traditsiooniline ekspositsioon, kus ühele teemale on terve tuba antud. Seal on linnalaste ja talulaste paberist mänguasjad, rahvaste nukud, poiste asjad koos autode, rongide, elektriraudteega, nukumajad ja karud.
See, kuhu me nüüd välja oleme jõudnud, on pikaajalise töö tulemus,? räägib Tiia Toomet. Koos sisekujundajatega disainibüroost Laika, Belka & Strelka arenes kujutluspilt, milline võiks laste muuseum olla. Kolme kosmonautkoera nime taga seisvad sisearhitektid Tea Tammelaan, Malle Jürgenson ja Krista Lepland tunnistavad, et seda tööd oli huvitav teha ? arutlustes kujunenud nägemus on nüüd kuju võtnud vitriinides, kappides ja tubades.
Mänguasju on väljas palju rohkem kui varem. Osa hindamatu väärtusega ? mõni asi võis kunagi tõepoolest palju maksta, mõni asi on kallis oma huvitava loo tõttu. Näiteks Postimehe karu, kelle kõhust tuli nukuparanduses 1924. aasta Postimees välja, portselannukk, mis on reisinud tsaariajal Saksamaalt Peterburi nukupoodi, kust bonnena töötav kaunis eestlanna, kes oli hiljuti abiellunud oma kasvandiku vanema vennaga, ostis selle kingituseks oma nooremale õele Tartusse, kuhu nukk jäi aastakümneteks, aga põgenes Teise maailmasõja eest Saksamaale pagulaslaagrisse, sealt Rootsi ja Kanadasse ning lõpuks reisis paljude aastate pärast tagasi Eestisse mängasjamuuseumi. Kuidas panna hinda niisugusele mänguasjale, küsib Tiia Toomet.
Samuti on hindamatu mänguasjamuuseumi juurde kogunenud entusiastide panus. Koos on üks õige asi pärivoolu teele lükatud ja nüüd ta liigub. Esimesed muljed mänguasjamuuseumist on suurepärased ? ilus maja, lahke pererahvas, kes kutsub mängima. Mitte ainult lapsi.
Autor: Tiina Kolk