Globaliseerumine inimnäolisemaks!

Iraagi sõda on maailma tähelepanu kõrvale juhtinud küsimuselt, kuidas globali-seerumisega niimoodi toime tulla, et sellest kõigile kasu oleks. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) uus aruanne globaliseerumise sotsiaalsetest dimensioonidest meenutab meile, kui kaugel on Bushi administratsioon üleilmsest konsensusest.

ILO on kolmepoolne organisatsioon, mis esindab töötajaid, valitsusi ja ettevõtjaid. Globaliseerumiskomisjonil, mida juhivad Soome ja Tansaania presidendid, on 24 erinevast rahvusest ja huvirühmadest liiget, sh niivõrd erinevad osalejad nagu Toshiba juhatuse esimees ja USA ametiühingute föderatsiooni AFL-CIO liider. Ometi on see eripalgeline grupp suutnud selge vormi anda tekkivale üleilmsele üksmeelele, et globalisee-rumine ei ole suutnud oma positiivset potentsiaali rakendada.

Viga on globaliseerumise ohjamises ? osaliselt riikide, kuid peamiselt rahvusvahelise kogukonna poolt, k.a sellised institutsioonid nagu Maailmapank, WTO ja IMF, mis vastutavad mängureeglite kehtestamise eest. Komisjon on üksmeelele jõudnud isegi mitmete konkreetsete abinõude osas, mis aitavad globaliseerumist inimnäolisemaks muuta. See võimaldab selgitada praegust ulatuslikku vaenulikkust USA valitsuse suhtes.

Vaadelgem kahte teemat, mis moodustasid osa hiljutistest kahepoolsetest kaubanduslepetest, mida Bushi administratsioon agressiivselt läbi surus. Kriisid Ida-Aasias ja hiljutised tagasilangused Ladina-Ameerikas näitavad, et kapitaliturgude enneaegse liberaliseerimise tulemus võib olla majanduse ebapüsivus, vaesuse suurenemine ja kesklassi hävitamine. Isegi IMF mõistab nüüd, et kapitaliturgude liberaliseerimine ei ole paljudes arenguriikides viinud majanduskasvu ega stabiilsuseni. Siiski nõuab Bushi administratsioon kahepoolsetes kaubanduslepetes liberaliseerimise äärmuslikke vorme.

Teine teema puudutab intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte (TRIPs), mida dikteerisid USA farmaatsia- ja meelelahutustööstus. Nendega keelustati riikidel geneeriliste ravimite valmistamine, muutes sellega paljud hädavajalikud ravimid arenguriikidele kättesaamatuks.

Üleilmne konsensus, mida komisjoni aruanne peegeldab, nõuab rohkem erandeid, nt ravimite kättesaadavaks tegemist kõikidel juhtudel, mil see võiks elusid päästa. Surmaga silmitsi seisvale inimesele on oluline ligipääs tema elu päästvale ravimile, mitte et tema surma põhjuseks on epideemia. Kahepoolsed lepingud on aluseks riikidevaheliste sõprussidemete tugevdamisele, kuid USA leppimatus selles valdkonnas tekitab proteste.

Teistes valdkondades nähakse komisjoni aruandes siiski tasakaalustatumaid väljavaateid. Vahetuskursside osas tunneb see suuremat sümpaatiat segasüsteemide vastu ? vastupidiselt traditsioonilisele usule, et riigid peavad valima äärmuste ehk vaba kursi ja kunstlikult hoitava kursi (sellise, mis Argentina hädasid oluliselt suurendada aitas) vahel.

Siiani on paljude globaliseerumisekspertide mureks olnud valitsuste liigne sekkumine majandusse. Komisjon kardab täpselt vastupidist, väites, et riigil on üksikisikute ja ühiskonna kaitsmisel äkiliste majandusmuutuste eest oma roll täita. Sellised võtmemängijad nagu IMF ja Maailmapank peavad muutuma läbipaistvamaks ja nende hääletusstruktuure tuleb muuta, et need peegeldaksid majandusliku võimu jagunemist praegu, mitte 1945. a.

Me vajame debatti, kus keskendutakse rohkem globalisee-rumise sotsiaalsetele dimensioonidele. Maailm teeks seda sõnumit kuulda võttes hästi.

Autor: Joseph Stiglitz