Liivale rajatud tee ei kesta

Euroopa Liidu lubatud raha meie infrastruktuurile, sh teedeehitusele oli liitumise eel siinse europropaganda üks põhilisi müügiargumente. Nüüd näib, et meie endi väheste projektihaldusoskuste tõttu lükkub selle raha kasutamine määramatusse tulevikku.

Äripäev on seisukohal, et Eesti teed on riigi eelarvele kahekordselt kasulikud, mistõttu riik peab maanteeameti kaudu tagama, et planeeritud teetööd ei takerduks kord juba lubatud raha saamise taha pelgalt seetõttu, et üks või teine paber on eurobürokraatidele saatmata jäänud.

Teede kasu seisneb esiteks kaudses aspektis ? mööda teid liikuvad kaubad ja inimesed hoiavad käigus riigi majandust, mille kasvades suurenevad ka riigi sissetulekud. Teiseks otsene kasu ? suurema osa mootorikütuse hinnast moodustab aktsiisimaks, millest 75% läheb teede remontimisse, ülejäänu riigieelarve muude aukude lappimiseks. Kui teede remondiks õnnestub kasutada projektiraha, läheb see seadusega ette nähtud 75% arvestusse ja riigieelarves jääb raha mujale jagamiseks veelgi rohkem.

Eesti asub paraku sellises kliimavöötmes, kus vee külmumis- ja sulamistsükkel igal aastal pinnase korralikult läbi segab. Püsivad ei saa olla ka meie teed, mis ehitatud sellele samale pinnasele. Ja nagu sellisest altpoolt õõnestamisest veel vähe oleks, on teekatted lisaks veel seitsme kuu vältel aastas naastrehvide hööveldada. Ka sõidab meie teedel järjest rohkem ja raskemaid masinaid, reisijad kolivad tasapisi hääbuvast ühistranspordist isiklikesse autodesse, liikluskoormus kasvab ning ühes sellega ka remondivajadus. Ent meie teedeehitajad väidavad, et reaalne remondimaht hoopiski väheneb.

Probleem pole teedeehitajates, nemad võiksid oma praeguste võimsuste juures ehitusmahu päevapealt kahekordistada. Tegelikult on tagasimineku põhjus ELi rahastatavate projektide edasilükkumine. Ettevõtjad kiruvad otsatut eurobürokraatiat, mis vägisi projektidelt tuule tiibadest kipub võtma. Nii ei ole isegi praegu sugugi kindel, et lubatud euromiljardid ka reaalselt Eesti teedeehitusse jõuavad.

Tegelikult pole eurobürokraatias ju midagi üle mõistuse käivat, pigem oleks imelik see, kui Euroopa Komisjon isegi huvi ei tunneks, kes ja mil viisil heldekäeliselt jagatavad miljardid ära kulutab. Rahastaja nõuete täitmine on iga projekti lahutamatu osa, eriti juhul, kui samast allikast mõne teise projekti jaoks teinekordki raha tahetakse saada. Eurorahata me teid korda ei saa, sest kütuseaktsiisist, mida meie maksumaksjad maksavad, jõuab teedeehitusse vaid 53?58%.

Kui auahne projekt ? põhimaanteed 2006. aastaks korda ? ka teoks peaks saama, vajab sama eesmärk mõne aasta pärast uuesti püstitamist, sest ka uued teed kuluvad ning vajavad taas ja taas remonti.

Autor: ÄP