Kahe mastiga vanaaegne kaljas Iris pakub puhkajatelele purjetamislusti

Irise nime kandev kaljas võttis peale kuni 40 reisijat ja sõitis mitmeks tunniks Pärnu lahele, kus soovijad võisid keset merd supelda, seejärel otse tünnist Kariibimere rummi rüübata või päikeseloojangut nautida. Lastele oli lõbusõit tasuta, täiskasvanuil tuli kahe tunni eest 150 krooni välja käia. Huvilisi jätkus, eriti päikeseloojangu ajal.

Kaljase üks omanikke, endine raadiomees Erkki Haldre on ise purjetaja. Lähiriikides ringi käies nägi ta enda sõnul hästi palju vanu rannasõidu purjelaevu. Kuna Eestis ühtki sellist polnud, tekkis Haldrel koos oma samuti purjetajast sõbra, hambaarsti Riho Rätsepaga mõte üks selline siia tuua. Koos moodustati MTÜ Eesti Purjelaevad. Haldre sõnul on osaliselt tegu hobi ja osalt ettevõtlusega. ?Heeringas ja soolalast on sel kaljasel olemas, aga põhja üritame mitte minna,? teeb ta vihje tuntud rahvalikule laulule.

Haldre uuris järele, kuidas sellised vanad purjelaevad Lääne-Euroopas töötavad ja mil moel ennast tasa teenivad. Iris leiti pärast pikki otsinguid lõpuks Soomest ja selle eest tuli välja käia seitsmekohaline rahasumma. Laev oli sõidukorras, kuid vajas parasjagu kõpitsemist. ?Enne lõpeb meres vesi otsa, kui puulaevas töö,? meenutab reeder vana meremehetarkust.

Pangad ei arvanud algul säärasest äriideest midagi, pidades seda hullumeelsuseks. Laenu saamiseks tulid appi Haldre põhitöökoha Ditch Witch ameeriklasest omanikud, kes tagasid laeva ostu Haldre isikliku hobina. ?Kui see äriidee toimib igal pool maailmas ja ainuüksi Soomes on kakskümmend sellist purjelaeva, siis miks ei peaks see Eestis toimima?? küsib Haldre.

Haldre arvab teadvat, miks keegi teine Eestis sellist äri ei tee: ?Eesti rahvas pole kahjuks näoga mere poole pööratud, inimesi on pikka aega merest eemale tõrjutud.? Sellegipoolest on ta oma uue ettevõtlusega rahul. Esimene hooaeg näitas, et inimestel tahtmist merele minna jagub, sest Irisega käis sõitmas kolm ja pool tuhat inimest. Arvestades asjaolu, et meie suvi on lühike, pole seda sugugi vähe.

Esimene aasta jäädi majandustulemuste poolest küll veel miinusesse, kuid tänavu loodab reeder juba ots-otsaga kokku tulla ning järgmisest aastast alates kasumit teenima hakata. Mullune käive ulatus üle miljoni krooni. Kuna selleks suveks on juba väga palju ettetellimisi, usub Haldre, et tegu on väärt äriideega. ?Olen siiralt õnnelik, et asi nii hästi käima on läinud,? lausub ta.

Niipea kui tekib kasum, on kavas hakata Irisel välja vahetama vahepeal sinna lisatud detaile esialgsete vastu. ?Tahame pakkuda inimesele sisenemist ajaloolisse filmi, teatrisse või muuseumisse ning astuda laeva pardale tulles ajas sada aastat tagasi,? räägib Haldre õhinal.

Samas tunnistab Haldre, et tuleb teha kompromisse ja näiteks mootor laevale peale jätta, söökide serveerimisel seab aga oma piirangud tervisekaitse.

Iris alustab lõbureisidega aprilli lõpus Pirita jahisadamast, jaanipäevaks kolib Pärnusse ja 15. augustil on jälle Tallinnas tagasi. Laeval toimuvad foto workshop?id, Pipi lastehommikud koos pannkookide ja morsiga, piraadilaeva üritused, ekskursioonid Naissaarele ja palju muud huvitavat.

Haldre tahab ideed edasi arendada. Tänavu saab meeskond stiilsed meremeherõivad, filoloogi taustaga reederil on plaanis panna mehed tulevikus ka 20. sajandi alguse eesti keelt rääkima. Tänavu plaanib MTÜ Eesti Purjelaevad Eestisse tagasi tuua ka teadaolevalt vanima säilinud siin ehitatud laeva. See on ehitatud 1902. aastal ja on küllaltki halvas seisukorras. Restaureerimiseks võib kuluda kuni viis aastat ja seejärel läheb nime Vaal kandev laev Saaremaale, kuhu on plaanis rajada ka Vaalaküla. Pole teada, kas selles on omajagu süüd ka Irisel, kuid viimasel ajal on Eestis täheldada huvi kasvu vanade veesõidukite vastu. Nii on Tartus tekkinud Eesti Lodjaselts, Jaala ehitajad tahavad hakata tegema Tormilinnu koopiat, Pärnus hakatakse ehitama hansakoge.

Priit Jagomägi, Eesti Lodjaselts:

Erkki Haldre on Irise taastamisega hakkama saanud suurepärase teoga, mida tasub järgida. Müts maha tema ettevõtlikkuse ees, mis andis Eestile nii ilusa ja suure laeva. Meil pole erinevalt Irise omanikest kavas esialgu kasumit teenida. Ka meie rahastamisskeem oli teine: osa raha saime euroabina, osa kohalikelt omavalitsustelt ja osa sponsoritelt. Eesmärgiks on Eesti siseveekogude elustamine, aga ka pisut kaugemad laevareisid Venemaale.

Jorma Friberg, Rannarootsi Muuseum:

Resti meremeestel ja mereajaloolastel on kogu aeg vanade laevade saatus hingel kripeldanud. Nõukogude võimu tõttu pole vanu laevu alles jäänud, nüüd on võimalus traditsioonid taas äratada. Näiteks Soomes, Rootsis, Saksamaal, Inglismaal on need traditsioonid järjepidevalt säilinud ning taasiseseisvuse järel on meie inimestel olnud võimalus ringi käia ja selle kultuuriga tutvuda. Vanade laevade taastamiseks on vaja ka palju jõudu ja raha.

Irise kaljas on väga hästi oma ni?i leidnud. Eestis on sellise äri tegemise potentsiaali küll ja uutele tulijatele on ruumi. Rootsis aga on vahepeal ka mõõnaperioode üle elatud. Seal on sellise teenuse pakkujaid palju ning kõik tahavad sõna sekka öelda ja raha saada.

Ise pole selles suunas mõtet lennutanud. Küll on meie puulaevaselts, kes jaala ehitamisega maha sai, mõelnud, et võib-olla teeme tutvustamise eesmärgil mõne sõidu. Kommerteesmärki pole seadnud.